Unes öeldi mulle, et pean pedagoogilise praktika uuesti tegema, nii kaua aega on juba möödas, et vahepeal on kõik muutunud. Ilmsi ma oleks mõistagi protestinud, aga unes leppisin olukorraga ja suundusin Tamme gümnaasiumi, mis oli unenäos punastest tellistest kasarmu laadi ehitis ja ühendatud erakordselt sünge ja ohtrate kaunistustega majaga. Käisin mööda kooli ringi, oli koledal kombel nurgataguseid ja urkaid ja astmeid. Mingi trepp lõppes näiteks metallsõrestikuga, mida mööda oskuslikult turnisin ja jõudsin õpetajate tuppa, kus oli ka esimene inimene, kes minu vastu huvi tundis. Tema pidigi minu juhendajaks hakkama. Pikale lauale oli laotatud palju vanu raamatuid. Ühele neist juhtis ta mu tähelepanu halvasti varjatud uhkusega: "Siin läks "Kalevipoja" esimeses trükis numeratsioon sassi, 18ndast sai järgmisel leheküljel juba 19. lugu. Nii et tegelikult ongi "Kalevipojas" üks lugu vähem." Nii-nii. Pärast lugesin unes veel ajalooüliõpilaste blooge, kellest kaks lubasid integreerimise parema edenemise huvides venelannadega abielluda. Ühel oli pruut juba olemas ka.

Ilmsi proovin endiselt aru saada, kuidas täita aastaaruannet. Iroonia on mõistagi selles, et seda on tahetud täitjate jaoks lihtsamaks teha, lahtrid ees ja puha. Ma olen selle eest tegelikult väga tänulik, sest vabas vormis loovtööna oli seda veel hullem kokku panna. Aga juba nii lihtsas küsimuses nagu olümpiaadi korraldamine on meil kolleegidega kolm eri versiooni, mis lahtrisse see sokutada: "Ma panin 4.7"; "Aga mina panin 6.1", "Aga ma vaatasin, et 1.5 võiks ka sobida". See-eest oleme ühel meelel, et ES on teadusorganisatsioon. Kas tõesti olen ma kuidagi teadusega seotud? Uskumatu. Selle rõõmsa tõdemusega lähen nüüd koju kummeliteed jooma tagasi. Päev kirjas.