Ei, jaa. Või siis ka mitte. Noh, ma ei tea. Händel, see tähendab. Ühest küljest - muusika ise on ju väga jaa. Teisest küljest - adumatud tempod, ühtlustamata tämbriga häälerühmad, kontrollimatud sisseastumised, orkestri kalad (kuidas saab esimene viiul sekundis sisse astuda?!), soprani solist, kellele oleks tulnud kaantele roheline vahtraleht kinnitada - pigem ei. Kolmandast küljest - üksainuke läbimäng orkestriga enne kontserti, miks ka mitte, vähemalt ära ei tüüta. Neljandast küljest -Risto Joost. Jees-jees.
Ah, ega midagi. Esitan teose peas koos John Eliot Gardineriga eksortsismi huvides viimast korda ja asun töist aastalõpuummikut lahti harutama.