Minagi käisin Arkaadia teel...
Tegelikult astusin ma laupäeval remonditud Tartu mnt pühale pinnale. Sellesama, mille valmimiseks pidi 30 Eesti esiperekonda igaüks vähemalt ühe liikme K-erakonda nekrutiks saatma ja mis oleks aselinnapea Olgale võinud lõppeda letaalse exitus'ega, sest algul oli ju plaan asfaldi parema maaspüsimise huvides vereohver tuua, ja no kes on enne näinud, et ohver oleks mõni vana mees? Ikka õilsate neitside poole on siis vaadatud. Aga nüüd on ilus sile küll, pane või värske k-erakondlane Eduard sinna peale poognaid vedama. Ei saa nende inimeste irisemisest aru, kes talle erakonnavalikut ette heidavad. Kuhu ta oleks siis pidanud minema, reformarite juurde või, kus kõik talle reetlinnat meelde tuletaks?
Jah, ma vaatasin Saate Finaali. B-san eriti ei vaadanud, aga kui, siis esines kahe tema kohta haruldaselt sapise seisukohavõtuga: "Parem Vilja kui mitte keegi" ja "Kui need inimesed veel päris muusika saatel saaks tantsida..." Viimasega ma nõustun. Bänd mõnikord pigem eksitas kui toetas ja mõned arranžeeringud olid lihtsalt kohutavad.
Aga saateformaatide puhul ootaksin siiski suuremat vabadust, milleks kogu aeg tallatud radadel käia? Okei, osalised võivad ju samaks jääda, aga juba põgus pilk spordi- ja kirjanduslukku tooks palju ideid: "Maadlus tähtedega", "Male tähtedega", "Salapiiritusevedu tähtedega", "Kohtuskäik tähtedega" (I+I cameo)jne.