Eile nägin bussis groteskset vanamutti. Kummalgi põsel suur laik punast huulepulka laiali määritud, umbes nagu tegelasel kostüümidraamas Päikesekuninga õukonnast.
Öösel ei tulnud und ja vaatasin siis uuesti "Stigmatat". Reklaamipauside ajal käisin köögis granaatõuna söömas ja aknast välja vahtimas. Vastasmaja akendest olid valged vaid vähesed, ühest, ühetoalise korteri köögi omast paistis laelambi all seisev ja midagi lugev vana naine, kes aeg-ajalt kummardus laua kohale midagi kirjutama. Äkki lahendas ristsõnu või midagi? Järgmise reklaamipausi ajal ta istus sealsamas laua taga. Kell oli juba veerand kolm vist. Aga noh, miks mitte, kes keelab. Seal majas on terve püstak vanu naisi, kes veedavad lõpuni jäänud aega, nagu tahavad ja oskavad. Paratamatult teades, et ükskord tuleb kontroll ikka käest ära anda. Mõtlesin, et see ongi vanaduse ja surma juures kõige hullem, et igal juhul peab keegi pärast sinu järelt koristama. Isegi kui paremad riided juba valmis pandud ja kirsturaha seeniorkaardiga jupikaupa välja võetud ja kindlasse kohta peidetud, ei saa kõige eest ise hoolt kanda. Keegi peab sinust allesjäänu, sinu taara nii otseses kui kaudses mõttes ära viima.
Jah, see vaevab mind. Ja ümbritsev tuletab mulle seda pidevalt meelde.