Mõnikord on nii, et teeks kohe 40 grammi konjakit või midagi. Kõik töötab vastu, kõik ajab närvi.
Eile kuulasin ma bussis kolm peatusevahet, kuidas noorukid selja taga rõvetsesid ja mingi tibi kiunus "oitramaitahakuuldaseda", andes kogu ülejäänud paralingvistilise arsenaliga mõista, et kuulaks veel ja veel. Kui jõuti "miinus 29 kraadi juures kused, jäätub ära laks-laks-laks, nagu mahlapulk, siis pakud tead, et näe apelsinimahla pulk, võta" juurde, viskas mul lõplikult üle, tõusin püsti ja esitasin viisakalt palve, et mulle öeldaks kas või üks põhjus, miks ma seda möla kuulama pean. Nooruk 1 ehmatas nii ära, et pidi ennast tükk aega koguma, siis kogeles: "Ei, kui te nüüd nii küsite, siis ei oskagi kohe seda ühte või...". Andsin mõtlemisaega, et võtku rahulikult, aga vat ühte põhjust ikka tahaks kuulda. Teised tüübid olid vait, ootasid ja jälgisid kõneisiku ponnistusi. Nooruk 1 vaatas lakke, alustas uuesti: "No lambist siin ei oskagi kohe võib-olla, need lambid siin...". Pakkusin, et äkki ongi asi selles, et päevavalguslambid, et äkki halogeenlambid sobiksid paremini. Mingi nõrganärvilisem tegelane kambast turtsatas. Nooruk 1 sai jõudu juurde ja haaras mängu bussiaknast paistvad lambid hamburgeriputka juurest, kus tal kindlasti tuleks parem mõte kohe. Tundsin, et aitab teatrist, ja otsustasin sirge seljaga lavalt lahkuda. "Ah lähete juba maha või," tundis nooruk 1 kaasa. Läksin jah, aga mängu alguse halva ajastuse tõttu ei olnud me veel kodupeatusse jõudnud. Kõndisin porises pimeduses kodu poole ja mõtlesin, et ilmselt kui mingi meesterahvas oleks õiendama hakanud, oleks tüliks läinud, aga minusugusest väikesest tädist ei oska keegi midagi nii arutut oodatagi, nii et pääsesin tegelikult kergelt. Iga kord aga ilmselt nii hästi ei läheks, sestap kordaksin Al Capone'i ütlust, et paljugi saab korda saata hea sõnaga, aga veel rohkem hea sõna ja suure püssiga.