Oijah, aeg jälle laulda leedu rahvalaulu "Masekas, masekas, sy-gis-masekas". Nagu ikka, käis klõps poole loengu pealt ära, suu rääkis edasi, pea mõistis, et aaaahhh, rappa läheb, ei ole huvitav, ei ole sisukas, ei tule välja, midagi ei tule välja, midagi ei oska, üldse midagi ei oska, pole kunagi osanud, ei hakka oskama, midagi ei taha ka. Tormasin töö juurest minema, kõndisin jala madala taeva all koju, mis ka tuju ei tõstnud, kodus tapsin veiniga telekapuldi ja päev pole ju veel läbi.
Vahepeal toimusid kõrvalmajas aktiviteedid, saabus kolm tuletõrjeautot ja kogu muu gäng, rahvast kogunes hoovi peale nagu aastavahetusel. Eks seegi ole omamoodi võimalus naabritega paremini tuttavaks saada, kui ennast lihtsalt põlema panna.