Olengi otsustanud kõike tõsielusarjana kohelda. Bussisõit on näiteks alati justnagu mingi episood viimasel ajal. Täna üritas bussijuht nii palju peatusi vahele jätta, kui võimalik. Inimesed tormasid läbi lompide ja üle muru, bussijuht naeratas vildakalt, tegi uksed lahti, kuid sulges need niipea, kui pürgijad mingi mõttelise finišijoone ületasid. Vähem kompaktsete tädide jaoks tähendas see sabapidi ukse vahele jäämist. Turu peatuses sisenes internatsionaalne joodikupaar, ühel põues tagumikkupidi kilekotti topitud kutsikas. Eesti joodik asus seda usinasti mulle pakkuma. Vene joodik sikutas näha ka kutsika käpa: "Vahi milline käsi, molodets!" Suutsin siiski selgeks teha, et niisuguse molodetsi jaoks ei ole mul paraku lihtsalt ruumi. Vabandus võeti vastu. Hakkasin neist eemale hiilima, kui eesti mees tundis mulle kaasa kobaka helkuri pärast. "Nii on raske käia ju! Sa küsi politsei käest kergem!" Seletasin, et see on eriline, koerte toetuseks ostetud. "Ahsoo. No siis on omaette psühholoogia," arvas joodik. Vene mees hakkas teda vaikselt hurjutama, miks ta teisi niimoodi tüütab. "A ja obštšajus s ljudjami, eto horošo," kinnitas mees. "Ili kak eto slovo, što otšen horošo?" "Otlitšno, što li?" Kahjuks pidin maha tulema, oleksin lingvistilist diskussiooni veel huviga jälgida tahtnud. Ja nii positiivseid inimesi kohtab ju tegelikult kah harva.