Veenvus. Veenvus on see sõna, mille peale ma olen viimasel ajal millelegi hinnangut anda püüdes palju mõelnud. Raamatute ja telesarjade ja ka kontserdi puhul. Fiktsiooniga on lihtne, seal on 19. sajandi alguses juba sõnastatud, et lugejatele on vajalik teatav 'willing suspension of disbelief'. Eks see ju käib ka telesarjade kohta, nii et tõesti, miks mitte jääda uskuma, et Georg Ots töötab Pärnu politseis. (Vaatasin ka teist kodumaist krimisarja, ja nagu needus oli ka seal evil twin mängus selles osas. A noh, vaene riik, ei saa rohkem süzheid lubada ilmselt. Kui aga millegi puhul õnnitleda, siis kas tahtmatult või tahtlikult on sellistest seksisümbolitest nagu Uukkivi ja Malmsten tehtud tüütud tavatöllmokad. Mis küll muidugi on veel üks põhjus, miks seda sarja enam mitte edasi vaadata.)
Raamatutega on lugu nii, et lugesin vahepeal läbi kaks Krossi raamatut, "Paigallennu" ja "Tahtamaa". Ja jumala eest, kui pole mingit aja- või tõsiloolist karku, pole vanameistri fabuleerimispüüded ikka just midagi, millest koju kirjutada. Ka Kirjanike Liidu Esimehe paljukiidetud "Tema" tundus millegipärast tehislikuna. Ohtlik on esimeses isikus kirjutatu puhul midagi autori keelekasutuse kohta öelda, aga oli selliseid kohti, kus midagi nagu ei klappinud. Pisiasjad, aga jäid kuidagi imelikuna silma. Seevastu Lauri Pilteri hulluses on meetod, "Lohejas pilv" on mul praegu pooleli, aga seda lugeda on rõõm, stiili pärast. Lugesin, et tegu on ameerika juudi kirjanduse uurijaga, ja see on väga hea kirjandus, millesse süveneda ja millest õppida, nii et kui sealt uurijale midagi külge jääb, siis on see ju ainult kasuks.
Aga nüüd siis kontserdist. Ega ma erilises vaimustuses polnud mõttest üleküpsenud poistebändi kuulama minna, kartsin natuke sellist olustikku, et õhus on rohkem östrogeeni kui naistevangla dushiruumis ja et lavale hakkab aluspesu ja mängukarusid lendama, aga ei, kõik jäi viisakaks ja ...paraku ka igavaks. Katse ise õhtut juhtida algas seni üldsusele küll vähe teada oleva faktiga, et biitlid käisid Nõukogude Liidus esinemas, sellest ka laul "Back in the U.S.S.R." ja lõppes nilbete naljadega, kuidas solistil oli pikema metsapeatuse järel väike "There's Sth about Mary"-moment püksilukuga. See, mis oli korda saadetud Red Hot Chili Peppers'i lauluga "Under the Bridge" (need eestikeelsed sõnad!!!), on mõnes riigis kindlasti karistatav, aga midagi muusika poolest otseselt koledat ei olnud ja bassilaulja on isegi väga äge, ma lihtsalt pole sellise asja fänn. Aga vahepeal käis laval Tõnis Mägi ja ma pidin ühe laulu ajal hääletult kordama "Happy thoughts-happy thoughts-happy thoughts", et mitte lihtsalt nutma hakata. Ma ei tea, mis, ma ei tea, kuidas, lihtsalt jõudis kusagile ja mõjus. Veenev taat.