Ahhaa, ahhaa, mul selgelt on Aaa...lzheimer. Eile tuvastasin saatesarjast "Kaunitar ja geenius" veel ühe endise üliõpilase. Ju ta siis väga tihti ei käinud või erakordse vaimupanemisega silma ei paistnud, aga kirjakast kinnitab, et oleme vahetanud meile arvestuse teemadel. Seitsmest kahe noormehega olen siis kokku puutunud. Eesti on muidugi väike, ja meie, geeniused, peamegi kokku hoidma.
Aga muidu ma ütlen, et go, Vladimir! Integratsiooniprojekt tšikiga, kes vaatab teda enamasti kui midagi, mille kass tuppa on toonud, küll silmanähtavalt ei edene, aga kõikidest tüüpidest, kes sinna kogunenud on, on temas geniaalse hulluse potentsiaali ilmselt kõige rohkem, ja nagu nägime, kui tal kas või 1% mingit talenti on, siis 99% tööd tuleb sealt kohe otsa, võib-olla isegi rohkem. Aga võib-olla paneb mind talle kaasa elama hoopis see, et ta nii ilmselt naljaobjekti rolli on valitud. Väiksematele ei tohi liiga teha.