Saatesari "Dekkariaika" vajus lõpus kuidagi ära. Aga mõtteainet sealt ikka jäi. Näiteks mille poolest erineb anglosaksi krimikirjandus põhjamaisest ja kuidas see kõik suhestub veel ameerika omaga, kas soome krimkad on põhjamaised (harakter norditšeski) või mingi täitsa oma tüvirakkudest arenenud liin. Ise otsustasin linnaraamatukogu saksakeelse dekkarivara ette võtta. Absurdseim leid on mul praegu pooleli, eriti obskuurne saksa/austria krimka "Nervöse Fische", kus inspektor Lukastik, Wittgensteini-fänn ja intsesti praktiseerija, peab lahendama mõistatuse, kuidas sai Viinis 28korruselise maja basseinist leitud laibale osaks saada surm haihammustuste tagajärjel. Sama autori eelmises teoses tegutses ühekäeline poolhiinlasest eradetektiiv ja mõrtsukas oli tapjaks treenitud eriagent (naissoost), kes ohvritest enne imetabased portreed joonistas. Uue raamatuga seoses oli mul aga täna hommikul eriti ogar ahaa-elamus. Lukastik sõidab ringi kullakarvalise Ford Mustangiga, mis oleks pidanud kunstiprojekti käigus koos kümne samasugusega õhku lastama, aga 9/11 tuli vahele ja kunst jäi ära. Kõndisin mina siis täna elukohajärgsesse raamatukokku ja tollimaja ees oli treiler kasutatud autodega, kohe esimene oli pronksikarva, aga võib-olla valgema ilmaga ka kuldne Ford Mustang. Es war mir schon ein bisschen unheimlich, muss ich sagen.
***
Koerasiltide kogusse tuleb lisada Võru tänavalt leitud "Purõja pini". Kas põhjaeestlane võiks selle maja elanikud tarbijakaitseametile üles anda, sest koera kasutusjuhend pole eesti keeles?
***
Leksikoloogialoengusse näideteks sõnadest, mille tähendus on aja jooksul muutunud: šeff, ratsionaliseerima.