Kolm on seltskond. Aiamuttide seltskond siis. Ja juurde oli tulnud aiametssiga, millest ma järeldan, et tegu on ikka mingi homöopaatia vormiga vist. Või ennetusmaagiaga. Sealjuures nüüd julgesin ma üle tee tulla ja ekspositsiooni lähemalt silmitseda, ja see oli veel koledam kui kaugelt.
Käisin ka töö juurest läbi, kus tegeldakse märksa kõrgetasemelisema kunstilise meelelahutusega. Kapitaguste kolleegide 2003. aasta taiesele "Aita alustada elu" (kohvimasinasse jäetud filter puruga, hallitusseened) on kontrapunkt või siis jätkuteos tulnud, "Memento mori" - Granny Smithi õun, alustass. Dokumenteerimine on paraku jälle unustatud, kuigi põnev science project oleks iseenesest olnud.
Tegelikult tulin ma linna postkontorisse paki järele. Reede õhtul Sinimägedes kõnnisklemise pealt tabas mind telefonikõne tolliinimeselt: "Tere, tln tl-inspektsioonist helistan. Teile on siin USAst pakk tulnud, misasi see seal sees on?" "Ee..." "Kas on mingi arvutiosa või?" "Aa, jah, mälukaart." "No ma siis panen arvutiosa." Ma olin mõnevõrra segaduses. Toll, see on ju need inimesed, kes lõhna järgi teevad vahet õigel ja piraatjuustul vms. Ja nüüd siis haaratakse õlekõrre järele ja helistatakse, küll mitte sõbrale, aga ikka. Täna sain paki kätte. Saatja oli ilusti ümbriku peale kirjutanud "Computer memory/parts", aga küllap tolliinimene rebis harjunud liigutusega paki lahti ja arve peal, kust ta ilmselt mu moblanumbri sai, on lahtris "Description" tõesti mõnusat tähe-numbriräga ja mitte sõnagagi, misasi see on. Tuleb ühesõnaga initsiatiivikat inimest hoopis kiita.
Temasugust tegelast oleks vaja näiteks nendessesamadesse Sinimägedesse, kust me lahkusime pisut nõutult. Teadsime interneti abil, et kusagil lõunaküljel peavad olema kaevikud. Seltskonnas viibinud orienteerumiskogemusega perekond tegi päikese peale vaadates kiiresti kindlaks, kus lõuna on. Nende pikajalgne tütar lidus läbi ka päris ulatusliku maa-ala, aga kaevikutena me küll midagi ei osanud tuvastada. Noh, oli paar madalamat kohta. Või võtkem Tornimägi teisel pool teed. Teeviit näitas: Tornimägi. Sellele järgnes tükk tühja tasast maad. Jäime lollilt seisma, nagu ka meile järgnenud mehed, kes lähtusid talupojaprintsiibist, et kui 10 inimest kusagile otsustavalt suundub, peab seal midagi olema.
Laupäeval käisime ka Narva-Jõesuus ja Narvas. Kahjuks oli ilge ilm, mis tähendab, et NJ-s heitsime nentiva pilgu rannale - tõesti, pikk, liiv, ilus - ja moodustasime elava järjekorra vabaõhuasutuses Sinine Laguun, kus üks levinumaid hindu oli 15 krooni ja õnneks olid ka suhteliselt tugeva konstruktsiooniga vihma-päikesevarjud, et oodata vihma vaibumist. Vihm ei vaibunud, lisaks segunes niiskusega idapoolsete metsapõlengute toss, nii et hingata oli raske. Sõitsime sadamasse, vaatasime üle jõe asuvat Venemaad, sõitsime Narva, möödudes umbes 200st veoautost, läksime kindlusesse, vaatasime üle jõe asuvat Venemaad ja pagesime vihma eest muuseumi. Teate, seal on liiga palju vaadata, nii et millalgi hakkasid riistad ja kolud üle viskama, ronisime siis nii kõrgele, kui saime, vaatasime üle jõe asuvat Venemaad ja otsustasime, et hakkab juba aitama ka. Mida kaugemale Narvast sõitsime, seda rohkem hajusid pilved ja Rakveres, kus lahked autoomanikud meid B-saniga maha panid, kõrvetas juba päike, bussijaamas istus varju all Arengu Kunn ja bussi peale tuli isamaaliitlane Trivimi V, nii et ma ei pääsenud peas keerlema hakkavast sundlaulust "Teab loodus vaid, teab isamaa, meil tuleb üksteist aidata..." Sobiv laul Ida-Virumaa ürituse lõputiitrite taustaks.
Siis ma olin veel natuke Tallinnas, aga seal oli kuidagi ärev, asjad kontrolli alt väljas, meri haises ja bussid käisid nii, nagu tahtsid, nii et tulin sealt eile ära ja kui siis rongiaknast nägin silti "Pedja", taipasin, et õigupoolest tunnengi ennast hästi vaid siinpool Pedja jõge, et siin Tartus on kusagil minukujuline tühimik ja kui ma koju jõuan, siis libisen sellesse, loksun paika. Nii et ma hakkan juba tasapisi mõistma seda väliseesti tädi, kes Tartus linnaliinibussis vingus, et ta ikka ei saa Eestis kuidagi ära harjutud, surm ka ei tule, et esivanemate mulda maetud saada, süüa ta midagi ei saa siin, sest lehmapiim on ju mürkkk, aga soiapiim maksab jälle 26 krooni liiter, ja et kuigi Eesti loodus on ju lõpppmata ilus, peab ta siit siiski Ameerikasse tagasi minema. Keegi ei julgenud talle öelda, et head teed talle minna, kuigi see oleks võinud kõlada sedapuhku täitsa irooniavabalt.