Esimene ja viimane õpik, millest ma saksa keelt õppisin, oli arutu lipu värvides kaanega tellis DDRi-kesksetest jutupaladest. Vähe jäi mulle sealt meelde, täpsemalt kaks lauset. "Seit den 12. Jahrhundert ist Leipzig als Messestadt weltberühmt" ja vastus ettepanekule kinno minna: "Nein, es gibt viel Schund und Kitsch in Kino." Teie olete küll õiged mehed seda ütlema, ise olete maailmale andnud Modern Talkingu ja aiapäkapikud. Kitš viiuli ja õngega, ma ütlen. Või siis ka jälle mine tea. Aiapäkapiku mütoloogiast ja tähtsusest maailmarevolutsiooni seisukohast saab kindlasti doktoritöid kirjutada ja Baselis (miks ma ei imesta, et seal) tegutseb Internationale Vereinigung zum Schutz der Gartenzwerge, mis muretseb aiapäkapikkude ajalooliselt korrektse väljanägemise pärast. Naised kohtavad aiapäkapikunduses muide tugevamat klaasist lage kui investeerimispanganduses - habet pole, ära tule laiama. Aga maailm muutub ja teha pole midagi. Sellepärast juhin tähelepanu toredale ekspositsioonile Tartus Võru tänaval ühe mänguasjapoe ees. Veel hiljuti koosnes see viiest põlvekõrgusest aiamutist (Talpa europea L), igaüks erinevas disguise'is, nii et nad nägid välja nagu Village Molepeople, ainult et ninad olid punased nagu Roman Ohlau karikatuuride joodikutel. Aga täna - tragöödia. Mutte oli ainult neli. Mulle meeldiks mõelda, et üks neist, kaevurilambi ja labidaga, murdis lõpuks vabadusse, oma karvaste vendade juurde. Aga võib-olla sõi taustaks olnud kipsrottveiler ta ära? Peab minema lähemalt uurima, kas peletise irve on laiem kui tavaliselt.