Neljapäev on telekavaatamise mõttes muidu olnud täielik kõrb, aga nüüd on seal YLE 1 armust ka üks oaas: "Dekkariaika". Eile oli kõneks klassikaline inglise krimka üldse ja Agatha Christie iseäranis. Saatekülalisteks olid krimikirjanik Outi Pakkanen (keda olen Greifswaldis kunagi kohanud ja kes oli siis ahelsuitsetaja, nii et mõtlesin kaastundega, kuidas ta salvestamise aja vastu pani - võib-olla plaastriga) ja kirjandusteadlane, kelle nime ma kohe ära unustasin. Igatahes jõudsid nad järeldusele, et Christie on omamoodi lohutuskirjanik. Et kui maailm on külm ja kõle ja vastik, siis nende raamatute seltsis on ikka mõnus ja soe. Ja ma võin seda igati kinnitada. Pärast alandusi bak-töö kaitsmisel läksin koju ja hakkasin Christie autobiograafiat lugema. Lesisin, lugesin ja sain aru, et tekst kõlab minu kõrvus nii, nagu loeks seda ette kuninganna Elizabeth. Väga tüüne tunne tuli peale. Jätangi selle nüüd endale teraapiaraamatuks. Ahjaa, saates oli ka üks muusik bändist Ultra Bra, kes oli endale korraldanud Christie-kümbluse, lugenud aastaga kogu oeuvre'i läbi. Äkki peaksin endale ka sellise radikaalse psühhoteraapilise sekkumise korraldama? Kahjuks see ei saa tulla.