I am too old for this shit.
Kas buss läks katki? Kas ta sai terveks? Kas Eestis on veel mõni bussifirma, mis julgeb meile oma sõidukit rentida? Ei, ei ja ilmselt mitte.
Aga muidu oli muidugi hüsteeriliselt lõbus. Tuli vaid imestada, millise leidlikkusega sisustasid kooriliikmed päevi 350 elanikuga Ballensis. Mina näiteks vaatasin lehmade kivist jooginõule toetudes, kuidas pilved värvivad mäeküljel metsa kord heledamaks, kord tumedamaks, ja kuidas lehmad söövad (pidevalt, kella kolisedes). Mingi hetk istusin ma näiteks ühe kuuri taga raudtee kõrval betoonblokil ja vaatasin Alpe. Kusagil seal oli Mont Blanc, mis sarnanevat valge pilvega. Võib-olla nägingi. Ühtegi rongi küll ei tulnud, nii et Ballensis poleks Lev Tolstoi "Anna Kareninat" kirjutada saanud või oleks lõpp tulnud ümber teha - nad pidasid piimakarja ja laulsid segakooris ja elasid kaua ja õnnelikult. Üritus iseenesest oli selline, et no nagu kui näiteks Aakre segakooril oleks 50. sünnipäev ja kokku koguneks kõik Valgamaa koorid ja kontserdid-peod toimuksid Aakrest natuke väljas plekk-kuuris, kus süüakse kõvasti sealiha ja juuakse isetehtud veini peale ja aeg-ajalt esinetakse üksteisele ja siis laupäeva õhtul esinevad eksootilised võõrad, kes enamasti kohalikust keelest midagi aru ei saa ja on ka muidu veidrad ja esitavad oma rahvariietes Rahmaninovi vesprite osi, siis mõistate ehk ise, et tulemus on täitsa uskumatult absurdihõnguline. Pluss elu turvalisim ööbimiskoht Biere'i linna pommivarjendis - 84 kohta kolmekordsetel naridel, rennid kraanidega pesemiseks ja silt ühe kapi peal "Avada ainult sõjaolukorras". Põhimõtteliselt oli see kõik aga täitsa lõbus ja Ballensi elanikud kenimad kohatud kohalikest, sest me ei saanud lihtsalt aru, mis nad rääkisid.
Ja edasi sõitsime Baselisse, kus öeldi, et Zürichisse te nüüd küll ei lähe, sest bussi teil ju pole ja meil pole ka ja üldse, palun öelge, kuidas te siit lahkuda kavatsete? Esimese võimaliku vahendiga, oli meil sellise sõbratervituse peale vastus kohe valmis. Aga kohe ei saanud, tuli määratud vabadusekaotus ära kanda. Huvitava töökorralduse tõttu õnnestus mul käia ainult ühes poes, et kohustuslik shokolaad ära tuua. Muidu aga aelesime niisama ümber, näiteks Baseli loomaaed oli väga tore, kui räusklevad lapsed välja arvata, keda oli kohale bussitatud nii Saksamaalt kui Prantsusmaalt, mis polnud ka raske, sest Baselis on kuulus Dreiländereck - kui ühest kohast vaadata, näeb kolme riiki korraga. Ei, Basel on muidu ilus linn. Anyway, lõpuks saime Saksamaalt bussi, mille ülisõbralik roosas särgis ja kuldketiga jugoslaavlasest juht tegi arvele kirjutades seitsmetähelises sõnas kaks viga (bezahlt asemel kirjutas becalt), mis tõi meid sealt kurjalt maalt ära sõbralikku Rostocki, täpsemalt selle linna sadamasse, kus võisime angaaris laeva oodata koos oma kolaga. Proovisin territooriumilt põgeneda ja sain kohe karistada, sest üle tänava joostes kaotasin taskust telefoni, pärast leidsin küll jälle üles, aga kahes mittetöötavas tükis. Siis öeldi meile, et pakid pange vööri, täpsemalt mingisse masinaruumi, sest kajutisse ei mahtuvat. Täiesti tuimalt nii tegimegi. Viga. Ventspilsis, kui tahtsime need sealt ära võtta, selgus, et ukse on kindlalt kinni parkinud rasked alused Tuulasse mineva tehnikaga. Nii ootasime laevas lihtsalt üle kolme tunni. Halastaja personal tõi meile teed, kohvi ja küpsist, pärast ka õlut ja kokakoolat, siis said varud otsa, aga pakke me ikka kätte ei saanud. Ventspilsist saime tulema kell kaks öösel, mis tundus kõigile äärmiselt sobiv aeg, et vaadata koori juubelikontserdi ja -peo videot. Ma ei tahtnud, aga midagi teha ka ei olnud. Tuli üle elada. Praegu olen ma siis nüüd ööpäevast vist kolm tundi maganud ja kurk on hirmus valus millegipärast.
Reisil õpitust tuleb igaveseks meelde jätta kahtlemata see, et a) kunagi ei ole kaasas piisavalt alkoholi, b) alati on kaasas liiga palju muid asju. Ühekordseks kasutuseks mõeldud kerged kilest rahvariided oleks näiteks väga tore leiutis.