Täna töötas ikka õige mitu kolleegi selle nimel, et minust massimõrvar saaks. Eriti üks. Mis mõttes "Kas ta tööl ka käib?" Käin küll, näiteks mul on päris mitu loengut nädalas. Ja lugupeetava korraldatud koolitust viisin läbi terve reedese päeva, teenisin osakonnale raha. Aga noh jah. Mis siis ikka. Hea meel kohe, et mõneks ajaks kaugemale saab, reis ju tulemas.
Aga mind teeb mõnevõrra murelikuks see, et sõidame kollektiiviga üle hulga aja kohta, kus ma ei saa ümbritsevast jutust mitte muhvigi aru. Ja see ei kehti ainult prantsuse keele, vaid ka saksa keele kohaliku variandi kohta. Mulle tõesti ei meeldi umbkeelne olla.
Bussis lugemiseks võtsin aga raamatukogust kaks 1200-leheküljelist raamatut ja ühe 700-leheküljelise. Arvake ära, mis. Käsitöö koha pealt pole veel otsustanud. Heegeldamine on tüütu, aga kudumi jaoks peab palju materjali kaasa vedama. Hea muidugi, et ma sepp ei ole. Või monumentaalmaalija.
Muidu olen graafikus vist. Tõlge valmis täpselt tähtajaks, homme saan ehk toimetustöö enne väljasõitu tehtud ja aruandes ei hakka luuletama, vaid vaikin kangelaslikult kolmel leheküljel, mille muutusteta internetist välja trükin. Kui oskan.
Jummal, kingitused kohalikele talupoegadele ju kah vaja vaadata.
Uimane ja väsinud, over and out.