On ikka ülim aeg, et ma ka fotobloogi teeksin. A mitte sellise veidraid pilte oma jalgadest või makrovõtteid huvitavatest asfaldipragudest, vaid kollektsiooni "21. sajandi alguse hoiatussildid". Jälle nägin üht, mis võttis mu täiesti kõva häälega oigama. Sildi peal oli ilmselt multikast "Must ja valge koer" maha joonistatud lõbus krantsinägu ja kiri "Vaga vesi, sügav põhi". No mida?? Puudub veel väiksemas kirjas "Merekooli 2002. aasta lendu mälestab Pauka". Mis selle maja elanikud küll loodavad? Et sissetungija loeb seda ja mõtleb, pagan, siin elavad originaalselt mõtlevad kodanikud, jätan õige nende maja vahele.
Aga majaomaniku elu ei ole muidugi kerge. Suvealguspeol sain ma muuhulgas ka selles vallas kõvasti targemaks. Kaht teadmist, millega elus kindlasti kergem hakkama saada, jagaksin kohe meelsasti kõigiga. Üks: nii Arst kui Automehaanik kinnitasid ühel meelel, et kummalegi neist pole mõtet enne raha pakkuda, no pärast võib, aga enne - milleks. Kumbki teeb ikka nii nagu oskab ja välja tuleb, eks hiljem näe. Kaks: reegel "six feet under" kehtib nii laipade kui aiapostide puhul. Kui ikka tahad, et mõlemad rahulikult maas püsiksid, ei aita meeter viiekümnesest august kuidagi, kuni külmumispiirini tuleb kaevata. Aga muidu oli väga lõbus. Arst esines metsikute teooriatega, et kõigil Eesti rahatähtedel on kuidagipidi Soomaaga seotud inimesed, kuni tuli Kirjandusteadlane ja tema indu tasakaalukalt jahutas, prääksatades jäljendamatul, aga siiski sageli jäljendatud häälel: "Aga Keres? Tema on ju Narvas sündinud?" Aga nagu elu ikka korraldab, möödus ööpäev ja Soomaalt me end leidsimegi. Täpsemalt Hüpassaare rabasaarelt soo-orkestri kontserdilt. Täiesti uskumatu üritus. Soovitan soojalt. Soovitan soojalt ja veekindlalt riidesse panna ja minna, kui see jälle toimub. Eriti üleva tundega võis koju minna see mees, kes päikesetõusu ajal süvenenult vastu puud urineeris, samal ajal kui orkester mängis Griegi "Hommikumeeleolu".
No ja edasi oli, nagu jaani aegu ikka. Söö ise ja lase teistel end süüa, õlu, jalgpall, laisa inimese triatlonis (petank-õhupüstolist laskmine-noolemäng) jäin mõistagi viimaseks, aga sain igas asjas vähemalt käe valgeks, päris triatlonistid olid ka Viljandis liikvel, ja väsisime juba nende vaatamisest ära. Teed oli neile pandud juhatama üdini blond tütarlaps, kes hoidis käes noolega silti ja kurtis sama blondile noormehele, kuidas tema ainus käelihas kohe ära sureb ja et ega need jooksjad ju üldse ei kuule, mis ma räägin, vaatavad ainult silti, nagu loomad.
Mis toob meid algusse tagasi, siltide ja loomade juurde. Kui nüüd sedamoodi võtta, et sildid tegelikult ongi teiste loomade jaoks, siis saab mõistetavaks ka see sageli kasutatud 1. isik, nt "Siin valvan mina" jne. Vanasti ma alustasin ammustest aegadest kõneldes juttu sageli fraasiga "Siis kui loomad veel rääkisid". Nüüd tuleb lihtsalt seletuseks lisada: "...aga nüüd nad ju kirjutavad ja joonistavad". Varsti teevad fotobloogi ka.