R-klubi suvepäeval sai mulle osaks Jaan Habichti valmistatud liha. Grillimiseks ei julge seda biokeemia ja keskkonnatehnoloogia teaduri tegevust loomse tooraine termilisel ja maiteamisveel töötlemisel nagu nimetadagi. Ühtlasi õppisin ära sõnade mopp ja moppima uue tähenduse. Huvitav metonüümiajuhtum iseenesest, kus vahend, millega maitsesodi liha peale määritakse, hakkas tähistama ka sodi ennast. Igatahes, kui te kodanik Habichtit solvata tahate, siis minge küsige temalt "Õu, kas ketšupit ka on?". Ainult et ma tõesti ei tea, miks te peaksite.
Loen tasapisi "Foucault' pendlit" ja tunnen seal ära jupikesi Eco muudest tekstidest, peamiselt igasugustest ajalehtedes ilmunud laastudest, mille valimikke usinasti välja antakse. Sõna 'puitlaastplaat' ei sobi muidugi "Itaalia Lotmani" romaani sisu ja maitset iseloomustama, aga vormi küll - suure intellektuaalse rõhu ja narratiivse liimi abil on kokku pandud tugev tükk literatuuri.
Hästi õmmeldud on ka YLE 1st pühapäeva õhtuti tulev sari "Foyle's War". Mulle meeldib see, kuidas kõigis sõjaaega kujutavates briti sarjades on kõigil naistel üks huulepulk. Kujundusprofid ütleksid ilmselt ka selle ära, mis Pantone'i koodiga tegemist on.
Ja siis me nägime veel Eurospordist seda ka, kuidas Baruto maadleb. Kommentaator ütles, et on üsna selge, et "he is not human", mis tähendas, et jõudu on ikka koledal kombel. Kahjuks aeti Baruto meie nähes kaks korda ümber, mis tähendas, et ta kaotas.
Muidu on aga telekanalitele ikka haruldane saast laiali määritud. Ega mul põhimõtteliselt ei ole ju vaja seda kõike vaadata, aga teinekord on kahju ka, sest keegi on nad ju valmis teinud ja nüüd siis ei pöörata tähelepanugi. Pealegi on mõnikord tegu nii ogarate asjadega, et ei tea, kas naerda või nutta. Mingi hetk näiteks sattusin ma ulmefilmi peale, mis tavaliselt ongi žanr, kust leiab kõige lollakamat sorti ideid, mida absurdini arendada. Sedapuhku oli tegu võimsa viisikuga, kes pidi maailma jälle halvasti mängiva kaabaka käest päästma. Et nad ikka aru saaks, et nad on nii võimsad, korraldati klubis proovikaklus, kus peategelased liigutasid pilguga cd-sid, aga üks algaja superkangelane esines kakluse asemel veidra lindikavaga. Mis pani mind kohe koostama tervet külma sõja aegse põneviku stsenaariumi, kus KGB on koolitanud NSVLi iluvõimlemiskoondisest uskumatult külmaverelised tapjad. "Ta on hukkunud metsiku jõuga sooritatud löögist." "Ja relv?" "Kummaline kerajas jälg, kui ei teaks paremini, ütleks, et pall." Kuni lõpuks üksildane hunt, politseis läbi põlenud komissar, kes läheb õhtuti koju, joob ennast täis ja vaatab spordikanalist kõike, mis tuleb, märkab, et mõrvalaine tipud satuvad tavaliselt iluvõimlemise meistrivõistluste aegadesse. Ta paneb selle mõtte kõrva taha, ja kui järgmise laiba küljest leitakse paar sätendavat täpikest, laseb ta seda analüüsida ning selgub, et tegu on Omskis valmistatud kuuseehete puruga, millega koondislased parema puudumisel endale ja kurikatele sädelust lisasid. Pealkiri oleks muidugi saksapärane ja kõike juba ette ära seletav "Nad kandsid veripunaseid trikoosid" ja koreograafiliselt väljakutsuva lõpuheitluse taustaks oleks Raveli boolero. Vat see oleks halb film.