Läks kuidagi nii, et ma sattusin jälle Šveitsi. Ja täitsa lõbus oli. Nägin ära Genfi, Lausanne'i, Berni, Zürichi, millest suur osa paistis olevat 2007. aasta kevadeni remondis, ja sõitsin rongiga läbi (kohati otseses mõttes)/üle Alpide. Šokolaad maitses hea, juust ka. Viimase puhul hakkasin mõtlema, et Eestis on ehk paar sorti, mis ei pea liigikaaslasi nähes kraed üles tõmbama ja teisele poole tänavat kiirustama, enamasti tuleks aga pakendile sarnaselt brändide puhul kasutatava "muu piiritusjoogi" sildiga kirjutada "muu piimatoode".
Huvitava faktina sain teada, et kuulus kellatööstus sai alguse sellest, et Jura mägede talupoegadel polnud pikkadel karmidel talvedel midagi teha, eks nad siis nikerdasid vaikselt. Kaasaegsemad talupojad olid aga oma biotoodangu toonud näha Berni liiduparlamendi ette platsile, kust me kogemata mööda jalutasime ja pillerkaari nähes lettide vahele sukeldusime. Proovisime biovorsti, biojuustu, biokartulit ja bioleiba, jõime bioveini. Veinidegusteerimisleti ääres hakkas pärast kolmandat tasuta klaasi pisut piinlik, liikusime sinna, kus sai maksta ka, aga seal polnud jälle nii häid sorte. Vein ja õlu on seal maal niikuinii odavamad optsioonid kui alkoholita joogid. Ka kohalikud muutusid järjest häälekamaks ja punapõsisemaks, igavesti lõbus läbu oli. Proovisin samasugust üritust Toompeal ette kujutada, et kui seal lööksid letid üles kõik need tüübid, kes vanadest riietest veini teevad ja seanahast snäkke, aga ei, sinna tullakse ju ikka karmide nägude ja tapeedi peale kirjutatud loosungitega "Edgar peab jätkama". Biopeol oli hoopis lahedam, mitte vähe polnud see esinenud bändi teene. Poisid, kellest mõnedki nägid välja nagu Kusturica filmi statistid, mängisid, nagu torust tuli, ja torusid oli neil palju. Plaati ei hakanud ostma, kodukalt saab prooviks mõne mp3 maha laadida niikuinii. Puhkpillimängijatest rääkides. Pühapäeva õhtul jõudsime peatuspaigaks olnud külakohta just siis, kui seal toimus kahepäevaste pidustuste lõpprongkäik, mis koosnes kahest puhkpilliorkestrist, laskevõitluse võitjatest ja valgetes kleitides tütarlastest. Ja olgu ma neetud, kui üks orkestritest ei olnud juba TÜKKi vana tuttav Jura Kaja, kõige oma sorgusvuntsilise lippuriga tükkis! Ega puudunud ka opakad kuused salvrätist tehtud lilledega. Mis tuletab mulle meelde, et Liustikuekspressiga Alpides seigeldes istusid meie vastas kaks jaapani tütarlast, kes vahetpidamata lobisesid. Kaks korda sain aru, millest jutt käib - kui kukkusid sõnad 'gorufu' (akna taga golfiväljakud) ja 'kurisumasu-tree', kui oli kõvasti kuuski näha.
Lõbusat reisi kroonis aga hoopis tagasiteel Schipholi lennujaamas juhtunu, kui meid juba bussiga lennuki juurde veeti, aga millegipärast välja ei lastud. Siis teatas bussijuht, et paraku tuleb terminali tagasi pöörduda, sest lennukis ei ole meeskonda, täpsemalt pilooti. Ameerika filmis pannakse selle peale istmele padi, et arvutimängude abil lennukijuhtimise ära õppinud seitsmeaastane näeks maandumisel välja vaadata, ning põrutatakse minema, aga meil selliseid initsiatiivikaid tegelasi polnud, niisiis ootasimegi tunnikese, kuni leiti keegi, kes viitsis Tallinna sõitma hakata. Ja Samsonite'il pole vaja mulle enam ekstra reklaami teha, pärast seda, kui pagas Tallinnas lihtsalt lausvihma kätte seisma jäeti, mõistan ma plastmassi eeliseid niigi. Tallinna bussijaamas proovisime vahelduseks Pihkva bussiga Tartusse sõita, vuntsiline bussijuht ütles, et Tartusse neil pileteid pole ette nähtud, aga 100 krooniga kahe inimese eest viskab meid ära. Back to life, back to reality.