Ma käisin vahepeal Leedus, Palangas täpsemalt. B-sani soovil esineb tsenseeringuid, sellepärast siis nimetagem seda üritust Balti ....-de ....-ks. Vanad mehed mängisid tennist ja noolemängu ja boulingas't, ja vist veel midagi, aga autasustamistseremoonial ma väga hästi aru ei saanud, mida täpselt. Sest vaadake, autasustamine käis ju enamasti kohalikus keeles, nii et mulle tundus juba, et olen Channel 9 otsesaates. "The-the-the-fe-fe-fe Kauno klubas."
Pärast oli tants. Publiku tungival soovil pidi lauljatar fonogrammi saatel veel kord esitama Baccara hiti "Yessir, I can boogie". Tegu oli perekeskse üritusega ja kõige suurema lärmi sees kõlarite kõrval magas aastane lapsuke isa rinnal. Kui muusika vaikis, tuli meiega juttu ajama vanamees, kes kinnitas leedulaste austust eestlaste vastu, nii inglise kui saksa keeles, mida ta segamini rääkis. Tal oli ka suupill, aga mida ta sellel mängis, ma ei suutnud küll tuvastada. Siis tulid vanamehe sõbrad, kes avaldasid samuti sooje tundeid eestlaste vastu, aga vene keeles, ja pakkusid brändit. Kardan, et mingil hetkel teatasin lakooniliselt: "Nu, za druzhbu!" Hotelli jõudsime ruttu ja enamasti heade mälestustega, kuigi mitte kogu õhtu ei olnud mõlemal just ühtlaselt kaetud.
Õhtu enne oli ka tants. Ma käisin nimelt ööklubis, mida ma Eesti pinnal kunagi ei tee. Kuna oli 1. september, oli kogu Palanga keskkooli lõpuklass puhtad riided selga pannud ja kohale tulnud. Toimusid mängud ja tantsud, mängud seisnesid selles, et tuli kauboi riietes nolgile lava peal raha anda ja tema avas selle peale mingi kastikese, kus oli kas paber või rahapaber. Mäng sai üsna ruttu läbi. Siis tuli hüpata stringidesse. Üks suutiski. Siis oli pesukausisuuruse kokteiliklaasi oksjon, mille võitis vana morsk (üleni valgetes riietes ja imiku käe jämeduse kuldketiga), kelle lauas istus kaks brünetti, aga kes sellest hoolimata pühendas võidu hoopis naaberlaua blondiinidele. Kui morsk tantsima tuli, võttis ta siis juba kõik neli naist kaasa, blondiinide noortest jõmmidest sõbrad jäid lolli näoga vaatama. Ma kahtlustasin niikuinii kõikides Mažeikiai naftabojaare, aga see vanamees nägi kohe ekstra sedamoodi välja. Palanga keskkooliõpilaste seas täheldasin ma imelikku kommet, et noorukid eelistasid pigem omavahelisi kontakte kui tütarlastega. A tütarlapsed tahtsidki muidugi rohkem ise esineda ja õilmitseda. Kui eelmisel aastal Norras täheldasime, et alaealised tütarlapsed mingist leedu laulu- ja tantsustuudiost üritasid igal vabal hetkel tantsida, nagu Beyonce teeb, siis selleks aastaks oli stiiliikoonide staatuse omandanud Pussycat Dolls. Vöö mõõtu miniseelikud ja kahest taskurätist topid ja muu selline MTV üledoosist tulenev värk. Aga no see oli ka ööklubi, las ta olla.
Palju arutum oli samasugust asja näha laupäeva hommikul Leedu TV esimeselt kanalilt, kus oli vist otseülekanne kusagilt vabaõhulavalt, igatahes osalesid seal laste ja noorte lauluvõistluste võitjad. Ei teadnud ma, kas nutta või naerda. Pesapallimütsi ja punase t-särgiga (kirjaga "Belize") tütarlapse laulus esinesid kahtlaselt sageli sõnad hanky-panky ja spanking. Vahepeal laulsid viieaastased lepatriinud. Siis teatas keegi, et "Man, I feel like a woman". Õnneks ta pealtnäha võibki selleks saada, viie-kuue aasta pärast ja ilma kirurgilise sekkumiseta. Lõpulauluks oli valitud "Like a Prayer" mõistagi, koori ja tantsurühma esituses. Island halasta. See kõik toimus ju hommikul, päevavalges, publiku ees, mis koosnes niikuinii esinejate sugulastest ilmselt, sealhulgas nii vanaemadest kui väikevendadest. Ma jään lootma, et nad lihtsalt ikka ei saa inglise keelest nii hästi aru, kui arvavad. Ega ma muidugi ei tea, mis meil siin laulukarussellis toimub. Aga üks nimi jätke meelde, Lina Juraviciute. Isegi mina jätsin, sest vat nii lahe laps oli.
Mis mind aga kõik see kolm päeva (või siis neljapäeva õhtul vastu pühapäeva, nagu meie ekipaaži juht K seda väljendas)näris, oli teadmine, et needus, ma olen Palangas ju käinud pärast keskkooli lõppu, miks ma sellest mitte midagi ei mäleta?!?! Uduselt meenub natuke valget liiva ja vett, aga kuhu kadus kogu linn, mis selle juurde kuulub? Müstika.
Pärast oli tants. Publiku tungival soovil pidi lauljatar fonogrammi saatel veel kord esitama Baccara hiti "Yessir, I can boogie". Tegu oli perekeskse üritusega ja kõige suurema lärmi sees kõlarite kõrval magas aastane lapsuke isa rinnal. Kui muusika vaikis, tuli meiega juttu ajama vanamees, kes kinnitas leedulaste austust eestlaste vastu, nii inglise kui saksa keeles, mida ta segamini rääkis. Tal oli ka suupill, aga mida ta sellel mängis, ma ei suutnud küll tuvastada. Siis tulid vanamehe sõbrad, kes avaldasid samuti sooje tundeid eestlaste vastu, aga vene keeles, ja pakkusid brändit. Kardan, et mingil hetkel teatasin lakooniliselt: "Nu, za druzhbu!" Hotelli jõudsime ruttu ja enamasti heade mälestustega, kuigi mitte kogu õhtu ei olnud mõlemal just ühtlaselt kaetud.
Õhtu enne oli ka tants. Ma käisin nimelt ööklubis, mida ma Eesti pinnal kunagi ei tee. Kuna oli 1. september, oli kogu Palanga keskkooli lõpuklass puhtad riided selga pannud ja kohale tulnud. Toimusid mängud ja tantsud, mängud seisnesid selles, et tuli kauboi riietes nolgile lava peal raha anda ja tema avas selle peale mingi kastikese, kus oli kas paber või rahapaber. Mäng sai üsna ruttu läbi. Siis tuli hüpata stringidesse. Üks suutiski. Siis oli pesukausisuuruse kokteiliklaasi oksjon, mille võitis vana morsk (üleni valgetes riietes ja imiku käe jämeduse kuldketiga), kelle lauas istus kaks brünetti, aga kes sellest hoolimata pühendas võidu hoopis naaberlaua blondiinidele. Kui morsk tantsima tuli, võttis ta siis juba kõik neli naist kaasa, blondiinide noortest jõmmidest sõbrad jäid lolli näoga vaatama. Ma kahtlustasin niikuinii kõikides Mažeikiai naftabojaare, aga see vanamees nägi kohe ekstra sedamoodi välja. Palanga keskkooliõpilaste seas täheldasin ma imelikku kommet, et noorukid eelistasid pigem omavahelisi kontakte kui tütarlastega. A tütarlapsed tahtsidki muidugi rohkem ise esineda ja õilmitseda. Kui eelmisel aastal Norras täheldasime, et alaealised tütarlapsed mingist leedu laulu- ja tantsustuudiost üritasid igal vabal hetkel tantsida, nagu Beyonce teeb, siis selleks aastaks oli stiiliikoonide staatuse omandanud Pussycat Dolls. Vöö mõõtu miniseelikud ja kahest taskurätist topid ja muu selline MTV üledoosist tulenev värk. Aga no see oli ka ööklubi, las ta olla.
Palju arutum oli samasugust asja näha laupäeva hommikul Leedu TV esimeselt kanalilt, kus oli vist otseülekanne kusagilt vabaõhulavalt, igatahes osalesid seal laste ja noorte lauluvõistluste võitjad. Ei teadnud ma, kas nutta või naerda. Pesapallimütsi ja punase t-särgiga (kirjaga "Belize") tütarlapse laulus esinesid kahtlaselt sageli sõnad hanky-panky ja spanking. Vahepeal laulsid viieaastased lepatriinud. Siis teatas keegi, et "Man, I feel like a woman". Õnneks ta pealtnäha võibki selleks saada, viie-kuue aasta pärast ja ilma kirurgilise sekkumiseta. Lõpulauluks oli valitud "Like a Prayer" mõistagi, koori ja tantsurühma esituses. Island halasta. See kõik toimus ju hommikul, päevavalges, publiku ees, mis koosnes niikuinii esinejate sugulastest ilmselt, sealhulgas nii vanaemadest kui väikevendadest. Ma jään lootma, et nad lihtsalt ikka ei saa inglise keelest nii hästi aru, kui arvavad. Ega ma muidugi ei tea, mis meil siin laulukarussellis toimub. Aga üks nimi jätke meelde, Lina Juraviciute. Isegi mina jätsin, sest vat nii lahe laps oli.
Mis mind aga kõik see kolm päeva (või siis neljapäeva õhtul vastu pühapäeva, nagu meie ekipaaži juht K seda väljendas)näris, oli teadmine, et needus, ma olen Palangas ju käinud pärast keskkooli lõppu, miks ma sellest mitte midagi ei mäleta?!?! Uduselt meenub natuke valget liiva ja vett, aga kuhu kadus kogu linn, mis selle juurde kuulub? Müstika.
0 Comments:
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home