Noh, okei, ei pea ikka emigreeruma.
Aga põhimõtteliselt on mulle nüüd selgeks saanud, et allakäik on alanud. Isiklik, ma mõtlen, vaimsed võimed lahkuvad hoiatamata. Teisest küljest on muidugi hea, kui mõned avastused teevad taas lapselikku rõõmu, vähemalt esialgu. Nagu see, et kui teha õunakooki, mille tainasse läheb pakk võid, ja siis tulemus kahe peale ära süüa, siis ongi ju konkreetselt pakk võid ära söödud, isegi kui see maitses kõvasti paremini, eks ole.
Ja vanainimese kannatamatus hakkab maad võtma. Jätsin Velleri "Nulltunni" tõlke 10ndal leheküljel pooleli, sest asjad nagu Katy Sark, Rool Britannia ja Scherlock Holmes peaksid sundima ostjaid kirjastuselt raha tagasi küsima. Teisest küljest, eesti krimisarja 2. osa vaatasin jälle suuremate solvangute ja silmapööritusteta ära. Noh, oli kohati puine, aga sellist teksti ei saagi muidu esitada kui eteldes, ja sinine valgus ning lause "Tellime DNA-analüüsi" pani meid vanade CSI-fännidena täiesti hüsteeriliselt itsitama, aga asi edeneb ju, maailmas ongi umbes 7 baassüžeed, miks siis mitte jälle evil twin mängu tuua.
Aga Jasper Fforde'i soovitan seevastu soojalt. Oleksin peaaegu öelnud, et kõigile, aga sain sõnal sabast kinni (hmm, sõnal on saba...). Ütleme siis raamatusõpradele. Sain Thursday Nexti tetraloogia läbi, nüüd tuleb kusagilt Nursery Crimes'i sarja otsima hakata.