Järjekordse haltuura kallale ei saa asuda, sest tõlkija nokitseb ikka veel, nii loen ajaviiteks neid pakse raamatuid, mida enne ei viitsind ette võtta, kuigi huvi oli. Näiteks Martina Cole'ist räägiti mingis briti lehes kui memmest, kelle raamatuid kaks jõulu järjest on kõige rohkem ostetud. Raamatukogus oligi kohe see raamat varnast võtta. Nuuh, jah. Aktsiooni oli kõvasti, verbidest tooksin esile süstima, nuuskama, peksma, tulistama, petma, süütama ja muid selliseid igapäevategevusi kirjeldavad sõnad, tegelasteks on vaesed East Endi proled ja organiseeritud kriminaalid. Jõuluraamat tõesti, sest pahad saavad oma palga ja kangelanna leiab õnne. Aga ma hakkan valju häälega oigama, kui näen selliseid lauseid nagu "Like all bullies, she was really a coward" või "She did not know that the animosity towards her was caused by her own behavior". Eks ole, oleks ta teadnud, oleks kohe paremaks hakanud. Võib-olla oli marginaalselt huvitav, et ühe teemana oli ette võetud see, kuidas emad poegi haiglaselt jumaldavad ja näiteks tütarde vastu armukadedust üles näitavad, aga seda käsitleti tabloidajakirjanduse ahastamapanevalt lihtsameelses stiilis. Tegelikult võib vist öelda, et kogu raamat oligi üks 600-leheküljeline The Sun. Kuidas elu ja kirjandus aga täiesti uskumatult põimuvad, näitab see uudis, mille MC nime googeldades leidsin.
Elu oli palju ja kirjandust vähevõitu ka kardinaalselt teistsuguses tellises, millest ennast lõpuks läbi närisin. Seda võiks nimetada võtmeromaaniks, kui see oleks vähegi romaanjam. Suhteliselt läbipaistvad nimed saab kiiresti lahti pusida ja ei osanud mina nutta ega naerda, kui Eestist tulnud reporter initsiaalidega NR nii muuhulgas kapist välja visati. Või kuidas autorile ilmselgelt ebasümpaatsel tegelasel, kes peab aeg-ajalt üldisest narratiivist väljalangevaid, masendavalt ebaloomulikult mõjuvaid sisemonolooge, lastakse autoõnnetuses hukkuda, kuigi prototüüp on elu ja võib-olla isegi tervise juures Eestisse naasnud. Kahju, et keegi autorile bloogipidamist ei osanud soovitada. Või psühhoterapeuti. (Või soovitas psühhoterapeut raamatu kirjutada, et aastakümnetepikkusest kannatamisest lõpuks üle saada?) Et nüüd aga ka midagi hästi öelda, siis minu jaoks oli huvitav raamatus aeg-ajalt esile tulev eesti-inglise segakeel, üldse oleks praegu need Ameerika Hääle saated lingvistidele tore uurimismaterjal.