9. liini bussis tabavad mind sageli ühiskonna valupunkte kompavad mõtted, aga sedapuhku sain valgustuse osaliseks. Kesknädala reklaami tavapäraselt hüsteeriline toon pani mind järeldama, et ju siis on ka lugejaskond teatavast ühtsest temperamenditüübist - näiteks koleerikud. Kodus kraamisin välja äsjaomandatud psühholoogiaõpiku gümnaasiumile ja kontrollisin: koleerik - kergesti ärrituv, tundlik, äge. Nagu loodud piketeerima või peotantsupõrandale, eks ole. Üritasin ka muid erakondi sortida. Melanhoolik - kurvameelne, murelik, aeglane. No selge, isamaaliitlased. Sangviinik - keevavereline, tormakas, seltsiv. Neinar Seli ja Laine Jänes. Flegmaatik - tuim, loid, kannatlik. Ilmselgelt rahvaliit. Bratja Reiljan räägiks nagu sellele vastu, aga nemad on ka linnas ära rikutud. Maal käivad asjad ju teisiti. Ega siga sellest kiiremini kasva, kui tal nina all üles-alla hüpata ja teda isamaaliseks tõpraks sõimata, teda tuleb ikka kõrva tagant kõhvitseda ja temaga tasasel toonil vestelda. Kahjuks said nüüd tüübid otsa, aga erakondi jäi pisut üle. Samas, respuublika heitiski kaotusekibedusmeeleheites isamaalastega ühte. Loen parem õpikut edasi, äkki leian veel midagi toredat, mille abil maailmapildis selgust luua. Semiootika ongi juba nagu eelmine teisipäev, psühholoogia aga uus must, kõnelemata olevmustast.