Täna sada aastat tagasi sündis minu vanaisa.
Täna kolmkümmend aastat tagasi läksime kohe pärast seda, kui ema töölt ära tulla võis, kaugekõnepunkti Mitšurini tänaval, tellisime kõne Uppsalasse ja jäime ootama. Mõnikord jäimegi ootama, sest vanaisal võis ju miskit muud tegemist olla kah, ega ta ei pidanud siis kogu aeg valvama.
Meie muidugi pidime valvama, et äkki teatab plekine hääl "Uppsala 1234566777 ei vasta, kas proovime veel?" ja minu ema peab leti juurde tormama ja teatama, et jah, proovige ikka veel.
Nii me seal siis istusime, kuulasime, kuidas "Kuibõšev tšetõõre pätnatsat semsot dvaa ne atvitšaajet, povtorit?" või "Viljandi 235098, kolmas kabiin".
Ja siis paari tunni pärast juhtuski ime ja keegi hoidis juhtmeid senikaua koos, kuni ema sai öelda, mis tal uudist, ja mina, et ma käin nüüd juba kolmandas klassis ja muusikakoolis ka ikka, ei, tunnistust veel ei ole saanud, aga varsti saame, näärinäidendis ma mängin mingit kähmikut (enamasti jäin küll enne esinemist haigeks) ja palun saada mulle uued vildikad, ja vanaisa ütles, et õpi siis ikka hästi.
Eesti ajal oli vanaisa algkooli juhataja ja iga kord, kui ma tänaval võõraid lapsi korrale kutsun, vangutan pärast pead ja ütlen endale: "Geenid. Geenid on sihukesed."
Täna kolmkümmend aastat tagasi läksime kohe pärast seda, kui ema töölt ära tulla võis, kaugekõnepunkti Mitšurini tänaval, tellisime kõne Uppsalasse ja jäime ootama. Mõnikord jäimegi ootama, sest vanaisal võis ju miskit muud tegemist olla kah, ega ta ei pidanud siis kogu aeg valvama.
Meie muidugi pidime valvama, et äkki teatab plekine hääl "Uppsala 1234566777 ei vasta, kas proovime veel?" ja minu ema peab leti juurde tormama ja teatama, et jah, proovige ikka veel.
Nii me seal siis istusime, kuulasime, kuidas "Kuibõšev tšetõõre pätnatsat semsot dvaa ne atvitšaajet, povtorit?" või "Viljandi 235098, kolmas kabiin".
Ja siis paari tunni pärast juhtuski ime ja keegi hoidis juhtmeid senikaua koos, kuni ema sai öelda, mis tal uudist, ja mina, et ma käin nüüd juba kolmandas klassis ja muusikakoolis ka ikka, ei, tunnistust veel ei ole saanud, aga varsti saame, näärinäidendis ma mängin mingit kähmikut (enamasti jäin küll enne esinemist haigeks) ja palun saada mulle uued vildikad, ja vanaisa ütles, et õpi siis ikka hästi.
Eesti ajal oli vanaisa algkooli juhataja ja iga kord, kui ma tänaval võõraid lapsi korrale kutsun, vangutan pärast pead ja ütlen endale: "Geenid. Geenid on sihukesed."
6 Comments:
Umbes kümme aastat hiljem, kui ka ääretutes Nõukogudemaa avarustes oli juba avastatud automaatvalimine (ja õnnega koos olid need, kelle keskjaam võimaldas valida otse suisa kodust, mitte kaugekõnepunktist), kasutati valesti valitud numbrist teatamiseks kohutava paatosega sisseloetud teksti: "Vaaalesti vaaalitud number. Nepraavilna võõbrannõi noomer." Sellega võrreldes oli isegi ajalooline teadaanne 22.6.44 üllatusrohkest hommikust justnagu muhe heietus.
sry, ikka 22.6.41!
... rapla postkontoris olid kitsad kaugkõnekabiinid, mis lõhnasid spetsiifiliselt (kõrvalasuva postkontori odöörid?) ning mille ustel oli kitsas mattklaasiriba püstkirjaga TELEFON.
:P
Näe, nagu kurjategija pidavat alati naasma kuriteopaigale, nii kontrollin minagi päev hiljem, kas on ilmunud teisi kommentaare. Ja tekkis kahtlus, kas "justnagu" on ikka päris õige. Ei ole, ütleb ÕS, p.o "just nagu". Tunnistan oma viga!
Aga meil siin suures euro-asutuses, kus internett on nii kiire, et kiirusetesti graafiku tulp lõhub ekraani parema serva ära, käib välismaale helistamine peaaegu samamoodi, nagu vanasti Mitšurini tänavas. Kõigepealt valid 11 keskjaama jaoks, siis loed operaatorile numbri ette ja siis ta proovib ühendada.
Selle peale meenub kohe Alev Strömmm närvilise häälega telefonitorusse karjumas:" Kommutaatorineiu, palun ühendage mind Talliiiniga!"
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home