Mul on vaja disainerdroogi. Ühest küljest peaks see mul laskma toimetustööd kiiresti edasi teha, aga teisest küljest peaks see kõik tunded tuimestama ja kõrvaldama vihase sisemonoloogi: "Kas oleks raske olnud vaadata, et neurotransmitter ongi neurotransmitter, mitte neuronite saatja? Kas endal ei hakanud imelik kirjutada kellegi kohta, et tal on kahjustus ajutises sagaras, kui originaalis on temporal lobe? Misasi peaks olema täidesaatev seadus ja selle esindajad? Ahsoo, law enforcement."
Ma tean, et see tõlkijate kallal õiendamine ja kirumine tuleb minu juurde kunagi tagasi, õigemini, juba tuligi, sellesama töö kujul. Aga iga kord ju loodad. Ja ma olen elus ka oskajaid ja teadjaid kohanud. Lihtsalt seekordne süüdimatus võtab hinge kinni, tähtajast üle kuu aja üle läinud ja siis selline tase.
Saatuse irooniana räägib raamat sotsiaalsest intelligentsusest, mürgiste tunnete nakkavusest, hoolest, empaatiast ja muust õilsast. Ega midagi, tulevad töised jõulud. Ja jõuluvanale saan ma sel aastal laulda "Spindle cell, spindle cell, spindle all the way..." Kes ei tea, mis see on, vaadake siit.