Lugemispäeviku jätk.
Pratchett "Going Postal", Chaplet "Die Photographin", Pelevin "Empire V", Grishkovets "Kuidas ma koera sõin", Rankin "Põhjusi otsides", Cornwell "Porikärbes", Connelly "Süütu klient", Suvorov "Kontroll", Gavron "Israeli raamat", McCall Smith "Kalahari masinakirjakool meestele", Akunin "Nefritovõje tshetki", Connelly"Pimedam kui öö".

Pooleli jätsin "Lesio", puhtast jõuetusest ära oodata, millal siis põnevaks läheb, kaanel öeldi küll, et autor on tuntud krimi- ja põnevusjuttude autor ning et sel daamil on huumor geenides. Geenides võib paljugi olla, aga geenid ei tarvitse avalduda iga kord. Pealegi elan ma ise keset kommunaalhuumorit. Ma arvan, et kui mind kord maetakse, siis saan hauanaabriteks tüübid, kes on kirstu tööriistakohvri kaasa saanud, sest ikka on ju midagi kõpitseda vaja ja ei tea, kas kruvid said ikka korralikult kinni, ja eks igaveses elus on ka akudrelli aku igavene. Praegu näiteks käib remont all, ema sõnul tegutseb seal "Madis, tead küll, kellel olid need tütred, kellega sa mängisid, Evelin ja see teine, aga praegu ta teeb Valja pojale seda korterit, et jah, kolmas naine on see Valja tal". Lasku käia. Loodan, et Valja poeg on vaikne nohik.

Ema moodustabki minu vankumatu sideme reaalsusega, aga nagu selgus, ka maagilise realismiga. Proua Liiva oli talle toonud päevase etenduse sooduspileti, "Sada aastat üksildust", aga see oli "nii sünge, nii sünge. Kuidas see poeg lõpus laskis kõik maha, ma sain niisuguse peavalu. Ja saalis oli pool Kotukotuse organiseeritud piletitega pensionäre ja paar rida neid... abikooli kasvandikke. Üks haakis ennast mulle külge bussis, hüüdis kohe: "Tule siia, siin on kohti küll!" ja rääkis mulle kõik ära, et kuus tundi käib tööl ja nii väsitab, et pärast peab veel tuba ka koristama, pool seitse tõuseb üles, et üheksaks tööle jõuda. Ja kõva häälega, üle bussi! Ma vaatasin, et tuttavaid pole, et las siis räägib, Sõpruse poeni muudkui seletas, et kolmekümnes sünnipäev oli tal ja etendusest rääkis ja. Aga siis etenduse lõpus see proua Rehemaa Kodukotusest ka ütles, et muidugi meile pensionäridele oli see väga sünge, aga tuletas meelde inimlikke põhiväärtusi, et suhtlema peab, see on põhiline." Mihuke Lars von Trieri filmi ainestik! Pensionärid, "abikooli kasvandikud" (ei, ma pole päris kindel, mida mu ema selle all silmas peab) ja laval Hussari-Toompere etendus, kus muusikaline taust on Andreas W-lt. Lihtsalt kongeniaalne!