Mina ja saadikukandidaat
Mina ja saadikukandidaat DK seisame sellel pildil nagu yin ja yang: üks mustade lokkis juustega kõrend ja teine masajas, blond ja sinisilmne. Seljas rõlgelt lühikesed koolivormi seelikud (kes see ikka kooliaasta lõpus uut hakkab ostma), käes rangele keelule vaatamata murtud sirelioksad, vaatame süütu lapsepilguga kaamerasse. Me oleme seitsmeaastased ja pole teab mis sõbrannad, lihtsalt mingil imelikul ajel ronisime koos pildi peale.
DK on ju teistsugune. Tõmmu, ülejäänud klassist pool pead pikem. Kui vanemate klasside poisid sööklas "Mustlane!!" karjuvad, ütleme meie, et nad ise on lollid ja DK ema on hoopis ispaanlane. Või nii DK meile väidab. Isast ta suurt ei räägi, ega me ei usuks ka suuremat. (Klassi suurim valetaja oli tegelikult hoopis Ly, kes ütles, et tema õde laulab ABBAs.) DK võib aga juttu pillata lauseid nagu "Mu ema ütleb, et ega varietees muud riietust polegi kui kolm sulge peas ja kolm sulge perses". Ma ei tea, misasi varietee on. Ma ei tea üldse suurt midagi ja kui ma teisi ahvides klassivenna nimest ropu variandi väänan, vaatab ta mulle helesiniste silmadega otsa ja ütleb, et see on väga paha sõna. Mul on jube piinlik. Hiljem saab temast sektijuht.
Mis DK-st saanud on, näete bussipeatustes isegi.