Nädalavahetusel käisin N-järvel (n=4). Loodus oli tore ja muidu ka. Leidsime igalt poolt uusi sõpru. Teismelise Tõnise näiteks lumehangest, mille kõrval tema sõber Roland meid peatas ja palus abi Tõnise püstitõstmisel. Aitasime muidugi. Vertikaalis Tõnis avas suu ja hakkas rääkima ega peatunud palju. Sõber Roland esines irooniliste kommentaaridega ja teatas, et ta on nagu Tõnise sidekick. Tõnis rääkis, kuidas mingid asutuse talvepäevi veetvad mehed oli talle sada krooni andnud ja käskinud Sal-Salleri lugusid mängida ja lõpuks veel ka kitarrimängu õpetada. Ja nagu jumalast õpetaski neljal keelel mängima, teatas Roland, Tõnis on nagu Tony Montana. Tõnis oli popp tegelane ka integratsioonikeskuses, mis töötas meie toa vastas, st mingid vene tüübid jõid kohalikega viina ja rääkisid millestki inglise keeles. Lahkesti hoidsid nad ka toa ust lahti, et kõik teisedki saaks sisse astuda. Eks neid käiski, kuni kl 3 keegi mehesõna ütles ja kõik magama käsutas. Siis tuli alt administraator, kolkis tükk aega nende uksele ja ajas kõik jälle üles. Ilmselt rokkivate noortega kohtumise tõttu nägin unes, et tegin mingile indibändile laulusõnu, üks laul oli näiteks "mina olen telekapult/lülitan kanaleid sisse ja välja/eile näiteks anne kanali/homme on plaanis panama". Refrään oli ka, aga seda ma enam ei mäleta.
Söögimaja iseärasuseks oli jälle uskumatu sisekujunduslik mitmekesisus. Fuajee oli näiteks üleni kaetud Disney multikategelasi kujutava pilttapeediga. Õlletare aknal oli kolmemõõtmeline variant Vahitorni kaanest, kus ühes nurgas oli elusuuruses mängumetskits, siis vist kukk, eite-taati ja väga väike siga. Freskod kujutasid maainimesi igapäevategevustes, vankriga sõitmas, karu tapmas ja kõrtsis prassimas. Nii koloriit kui inimeste ilmed olid väga sünged, lisaks oli kõrtsipildil keegi käe toobiga üles tõstnud sellise nurga all, mis on võimalik ainult kirurgi jämeda eksituse järel. Ilmselt oli tegu Überwaldist pärit kunstnikuga.
Aga mis oleks maalkäik ilma tervistava jalutamiseta. Pühapäeva hommikul sain pool tundi täielikus üksinduses kõmpida, enne kui esimene suusataja vastu tuli. N-järve sildimajandus on ausalt öeldes üks 21. sajandi suuremaid mõistatusi. Kõik teed viisid Jänedale, sealjuures jalgraja ja suusaraja viit näitasid peaaegu vastassuundadesse. Kuhu ma ka ei jõudnud, igalt poolt oli sealjuures Jänedale kas 5 või 5,5 kilomeetrit. Kui lõpuks nägin viita Aegviidu 2,4, ohkasin kergendatult ja asusin sinnapoole teele. Kahjuks lõppes rada märksa rutem ära, õigemini, keeras metsa vahelt välja ja ühines Piibe maanteega. Läksin nukralt tuldud teed tagasi ja lugesin raamatut õlletare ainsas nurgas, kus ükski metsik dekoratsioonielement silma ei jäänud. Hästi tegin, sest muidu oleks nädala dialoog kuulmata jäänud, tegelased nii neljane poiss ja tema ema. Poiss oli just esinenud väitega, et ta oma lapsepõlvest palju ei mäleta. Ema protesteeris nõrgalt, et lapsepõlv ju põhimõtteliselt kestab veel. Poiss mõtles natuke ja algatas uue teema: "Kas sa tead, keda Jaagup singiks ja pekiks hüüab?" "Ei tea." "Ema ja isa. Ema hüüab singiks ja isa pekiks." "Ja keda Jaagup juustuks hüüab?" "Venda."