Kui kellelgi on tahtmist turismitalunduses kätt proovida ja mõtleb, milline nišš veel vaba on, siis mina pakuksin varianti tingliku nimetusega "Vaikuse vallamaja". Koht, kus valdab vaikus. See oleks nagu trappistide kloostri ilmalik variant, teoreetiliselt võiks seal isegi natuke kloostriõlut pruulida, aga peamine oleks müra puudumine. Ei peaks kellegagi mingit small talk'i ajama, kui ei taha. Töötajad naerataksid, aga ei ütleks asju nagu "Head nautimist!" vms. Raadiod oleks keelatud. Telefoniga rääkimiseks oleks helikindel kapp. Loodust muidugi ei taltsuta, aga sealt ei tuleks ilmselt ka mingit stressielementi. Mul on see mõte tükk aega peas mõlkunud, täpsemalt pärast seda, kui ärkasin Võrtsjärve ääres turismitalus öösel selle peale üles, et täiesti vaikne oli ja kõrvad valutasid pingutusest mingitki häält üles leida. Täiesti harjumatu olukord esialgu, aga meeldima hakkas.
Niššidest rääkides. Eks mul oli eelmisel nädalal ka igasuguseid mõtteid laulupeo ja Savisaare ja eestluse elujõu kohta, aga kui mõtlesin, et äkki peaks need siia kirja panema, tuli mulle pähe mõte, et eh, keda see huvitab. Kõik on ju tooteliini valinud, mida arendada, enesepaljastuslike blogide esiemod jätkavad justnagu paljastamist (jah, ma võtan riided ära küll, aga all on ihukarva trikoo, sest see on ju kunst ja et pärast ei peaks pobisema, et "ma olin veel noor ja raha oli vaja ja..."), kolm vasakpoolset jagavad end nelja rühma jne. No nagu Brechtil on see remark, et kerjused kerjavad ja litsid löövad litsi. Minu orv on totakad tähelepanekud ja viha ventileerimine, kui tuleb see nii tavaline tunne, et kõik on nii lollid, aga mina olen väga tark.
Aga täna tunnistan ma ausalt, et on targemaid. Näiteks see inimene, kes Baudrillard'i "Ameerika" ära tõlkis. Sest ma oletan, et ta sai aru, millest seal räägitakse. Mina hakkasin nutma leheküljel 21 lause "Vaikivate enamuste ja fataalsete strateegiate aeronautiline misjonär kulgeb kassiliku nõtkusega ühest lennujaamast teise - täna New Hampshire'i põlevad metsad, põgus vastuhelk Uus-Inglismaa peeglis, eile pilvelõhkuja vertikaalne sarm, homme Minneapolis, mille mahedas nimes ämblikuvõrgutaoline vokaalijada, poolenisti kreeka, poolenisti tšerokee päritolu, tekitab tunde hiilgavast geomeetrilisusest liustike veerel, asustatud maailma piiril..." Läbi pisarate lugesin edasi ja osas "Realiseerunud utoopia" hakkas mul kujunema pettekujutlus, et ma vist saan aru, mida mõeldud on, aga see läks üle. Enesekaitseks, nagu loll inimene ikka, hakkasin otsima midagi naeruväärset, mille kallal ilkudes oma ego upitada. Leidsin, et väga tore on hääldada kõiki tekstis ettetulevaid ingliskeelseid sõnu (neid ikka tuleb ette) ja nimesid rämeda prantsuse aktsendiga: friiueei ja aaiueei, žimii endriiks. Ühtlasi leidsin raamatust selle põlguse juured, mida on viimasel ajal siis oma mitte istuva, vaid jooksva presidendi vastu üles näidanud Prantsuse vasakintellektuaalid. Le jogging ei ole saagi sobida väärikale võimukandjale, sest "sörkjooks on üks uus vabatahtliku orjuse vorm", "tema [tervisejooksja] silmis on metsik pilk, suust nirisev sülg teda ei peata, ärge teda kinni pidage, ta virutab teile või jätkab teie ees paigal keksimist nagu pöörane. [...] Kõik need riided, jogging suits, ebamäärased šortsid ja vabalt keha ümber liikuvad puuvillased rõivatükid, easy clothes: kõik need on öörõivad ja kõik need inimesed, kes vabaajariietes jooksevad ja kõnnivad, ei ole tegelikult ööilmast väljunud." Saite.
Aa, totakas tähelepanek ka. Rimis on tööle võetud jaapani aktsendiga sildikirjutaja, miks muidu pakutakse seal müügiks konservi "Maisitõrvikud".