Või siis liiga lühikesed. Juhtmed, ma mõtlen. Miks pagan otsustasin ma osta justnimelt veekindla ripsmetuši? Ei ole ma ju mingi tiheda võistlusgraafikuga kujundujuja ja seoses "Baywatchi" sarja lõpetamisega ei ole ka karta, et mind Pamela Andersoni kehadublandiks kutsutaks dramaatilistesse päästestseenidesse. Novat ei tea. Võib-olla kavatsen edaspidi iga asja peale nutma hakata? Igatahes on uus kosmeetikum sellise nakkuvusega, et nahale sattunud tilgad eemalduvad ainult survepesuga, mis pole õrna ja tundliku silmaümbruse puhul just väga meeldiv.
Laupäeval käisime koduvana juuri otsimas, mis tähendas tiirutamist Põlvamaal ja eriti Räpina ümbruses. Eelmisel aastal nimelt selgus, et tal on nimekaimust lellepoeg, kelle me sel aastal ka üles otsisime kusagilt Räpina tagant. Isa tutvustas, et näe, see on minu tütar. Vanamees vaatas mind, st pilk liikus küll minuni, põrkas tagasi ka, kuid kukkus enne ajju jõudmist kusagile põskkoopasse. Isegi ei mingit mühatust. Noh, võib-olla pole taat enam inimestega suuremat harjunud. Hoovi oli ta maitsekalt kaunistanud Kazahstani-nimelise linttraktoriga ja kuna "haina ei jõvva ju niita", oli kõik lihtsalt üles küntud ja siis plaadiga siledaks aetud. Ma ei usu, et meist sõbrad saaksid, kõik oli liiga... Stephen King.
Muidu olid reisil muidugi ka leebemaid hetki, näiteks sain teada, et 15aastaselt oli isa bändi teinud ja käinud Leevi kultuurimajas esinemas. Isa oli trummar, sõber mängis bajaani ja oli olnud ka üks kidramees, aga kes, seda isa enam ei mäletanud.
Peipsi ääres rannas mängisime natuke petanki ja vaatasime, kuidas Vene poolel kihutab mööda tiibur ja kaob kusagile Saju-, Sõja- või Saabas-, ühesõnaga, tulevase Savisaare taha.
Mehikoormas olid igal pool sildid "Suvepäev", mööda uulitsat kõndisid daamid helesiniste rätikutega, aga muud aktsiooni kusagil ei näinud. Muidu paistab Mehikoorma nimele vastavalt aga väga macho paik olevat, seal on mälestusmärk, kus seisab, et ida poolt tulnud vaenlasega on peetud üheksateist sõda ja praegu käib kahekümnes. Kes ei viitsi kogu teksti läbi lugeda, võib muidugi ennast haigeks ehmatada, et mis, sõda lahti, aga tegelikult tsiteeritakse Uluotsa kõnet 1944. aastast. Valvsust ei tohi muidugi kunagi kaotada: puhketalu õuel lõugas autoraadios keegi naisterahvas, et "Ja dam.. Ja dam...", aga mida ta annab, ei saanud väga hästi aru. Võib-olla luureandmeid teisel pool järve olevale suurriigile? Selles ürituses takistas teda aga Eesti piirivalve. Kordoni aknast toodud juhtme otsas seisis keset tühja platsi valjuhääldi, kust tuli segamiseks eestikeelne laul, mille lüürika mind alguses kõvasti kummastas, aga mis hiljem osutus "Grease'ist" pärit olevaks: "Sai sinust juuksur üheks ööks".
Juuri me paraku ei leidnud, sest Naha küla, kust mu vanaisa pärit on, olevat niipalju muutunud, et isa ei osanud kusagilt küsimagi minna. Aga küla asupaik (paar kilomeetrit Peipsist) laseb vähemalt seletada mu armastust kala ja sibula vastu.