Friday, August 24, 2007

Issand, aga Sloveenia on ju nii nunnu! Miks ma sinna varem pole sattunud? Kohalikel turismiedendajatel ei ole vaja pingutadagi, erinevalt näiteks Beninist või Ida-Timorist, et kodumaad apetiitsemaks valetada. Seal on küll ehk imelikult vahelduv ilm, aga loodus on ilus, teenindajad sõbralikud ja khm, kohalik vein on jälle vägagi joodav. Teatav vokaalipuue kohalikus keeles võib olla tingitud sellest, et kui sõna liiga pikaks muutub, tuleb mägi vastu, ja nii tegutsevadki seal inimesed, kelle perekonnanimi on näiteks Potrč. Väga põnev daam.
Üritusest, kus ma käisin, ei hakka ma konfidentsiaalsuse kaalutlustel täpsemalt rääkima, aga mainin vaid, et tegu oli aktsendiparadiisi või siis aktsendimaailmaga. Shoji-sani engrishile sekundeeris prantsuse taustaga tüüpide konstantne "Allo-allo" erisaade ("Ueer is Rönee? 'i iiz not iöör.") Samuti on kohapeal päris head töövõimalused kirjaliku inglise keele õpetajatel ("practice the value of "wining together", "to urn money" ja "I do not fill the difference" - kõik ühe tüübi slaididelt. Oletasime B-saniga, et teda olid rünnanud "grammacites and mispeling vyruses", millest/kellest jutustab Jasper Fforde.) Aga muidu oli kõik ju tore. See, et mina skeptilise idaeurooplasena rahvusvaheliste jututubade mõttekusse ei usu, on minu probleem. Hämmastaval kombel õnnestus mul seda hoiakut enamasti varjata (hüvastijätu ajal teatas üks iiri noormees B-sanile, et küllap eestlased on ikka üks rõõmus rahvas, naeratavad nii palju ja siiralt), ainult väga tähelepanelik flaamist tööstuspsühholoog oletas, et "you were not happy with this session". Noh, ega ta isegi rahulolust hõõgunud.
Kuna ma loen praegu jupikaupa raamatut "Watching the English", kontrollisin selle autori tähelepanekuid ettejuhtunud inglase peal. Tutvustasin talle näiteks fakti, et inglased väidetavalt ei tutvustavat end kuigi meelsasti, et nimi pomisetakse lõpus kuidagi häbelikult muu jutu vahele. Päev hiljem tuli ta minu juurde ja ütles, et oli tõesti selline lugu, et kui ta oma naisega käima hakkas, avastas ta, et polnud tähele pannud, mis tütarlapse nimi oli. Kulus 2-3 nädalat, kui ta lõpuks julguse kokku võttis ja üle küsis. Ja nagu inglased ikka, tutvusid nad pubis. Vat sihukese stereotüpiseerimisega ma siis tegelesingi neli päeva hurmavas Sloveenias, mis on ainus riik, mille nimes on peidus sõna LOVE.

3 Comments:

Blogger m. said...

watching the english on vàga ahvatlev sildiraamat. imelikul kombel kàivad vàga paljud asjad ikkagi eestlaste kohta ka, kuigi vàhem. just see nimeasi on eestis samamoodi tùùpiline - hakkad kellegagi jutustama bussipeatuses ja siis kahe tunni pàrast on juba imelik kùsida ka. aga ònneks seda vòltsviisakust ei ole, mida inglased nii loomulikult harrastavad.

Tue Aug 28, 11:17:00 PM  
Anonymous Anonymous said...

WtE rokib. mind näiteks pani see inimeste juures klassikuuluvuse peale mõtlema. et kuidas eestis nende klassidega üldse on. inglaste kohta on nüüd hea välimääraja olemas, eestimaalaste kohta oleks samasugust vaja.

Sun Sep 02, 09:58:00 PM  
Blogger m. said...

eestimaalaste klassieristused elimineeriti 40ndatel aastatel. nùùd on meil ainult pintsaklipslased, kampsikud ja beibed.

Fri Sep 14, 09:46:00 PM  

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home