Postimehe töölissööklas esinesid tavapärase kuuldemänguga proua Vals ja džentelmenist saatja. Olmedialoogi vahele sähvatas ometi ka sügavamõttelisem repliigivahetus: "Mis kell on? - Kolm läbi kümme minutit. - Jah, elu kulgeb ähvardavalt kiiresti."
Jäin mõtlema. Tõesti. Kulgeb jah. Mida teha? Kas panna end juba puusaliigeste vahetuse järjekorda või pigem siiski kaeoperatsiooni?

Täna oli üldse kirglike dialoogide päev. Bussis istusid minu kõrvale vene noorukid, kellest üks pajatas teisele, milliseid kilde eestlased-piidrid oma õpikutesse panevad, tema telekast kuulnuvat eile. Et kes on Eestis kõige levinum loom? Otvet, predstavljajesh, russkije. Takije vot prikolõ. Kus selline asi oli siis? Ah ühes Tallinna koolis, uudistes mingites näidati. Lehitsesin värisevi käsi Ekspressi ja üritasin kiirata rahu ja sõbralikkust. Noorukid jõudsid järeldusele, et ikka eestlased ise on zhivotnõje, sest kes teisele ütleb, see ise on. Edasi rääkisid nad juba millestki muust, aga ma mõtlesin ikka pikalt, mida paganat siis nüüd peale hakata. Kõik sai ju alguse siit loost (NB, vene keel). Asja iroonia on selles, et õpiku, kus neid naljaraamatuid soovitati, on kirjutanud sama tegelane, kes ka eesti kirjanduse õpiku vene koolidele. Selle saateks on ta öelnud: "Kaasaegne ühiskond vajab haritud inimesi, kes saaksid hakkama erinevatest allikatest pärineva info lugemise, kuulamise ja interpreteerimisega; väärtustaksid selle maa kultuuri (sh kirjandust), kus nad elavad. " Lugemise ja interpreteerimisega on nüüd vist täitsa viie peale toime tuldud, aga väärtustamisega... Tervitaksin ka ajakirjandusosakonda, probleemi püstitanud MK Estonija korrespondent on ju täitsa oma üliõpilane.