36 tundi on möödas ja ma olen ikka veel elus. Kas sellega tuleb eksperiment, kus b-san söötis mulle maisihelvestega lahkelt sisse jogurti, mille parim enne oli 9. mai, nagu ma hiljem teada sain, lugeda õnnestunuks või ebaõnnestunuks? Ma ei julge küsidagi, mida ta tõestada üritas. Aga kindlasti teaduspõhiselt, eks ole.
Teisest küljest. Üleeile ostsin ma poest mahla, mille peale oli kirjutatud "With cell". Nüüd on kaks võimalust. Kas mahla sees oli kong, kuhu nüüd jogurt on vangistatud, või tegutseb minu organismis mingi uus rakuke. Kuna tegu oli Türgi mahlaga, siis ilmselt Kurdi Tööpartei rakuke, kes surub dr Helluse bakterite katsed midagi korraldada kohe jõuga maha, sest ometi on nad mingi territooriumi leidnud, kus oma riik välja kuulutada.
Aga muidu on päev kulgenud langevas joones. Eile ühendatud uus printer ei ühinenud minu koluga täna enam sugugi, poolteist tundi itipoisi pingutusi ei toonud mingit tulemust. Lisaks tähendas see, et poolteist tundi ei pääsenud ma oma arvutisse, et loengumaterjale ette valmistada. Kui esimesest loengust tulin, itipoissi enam polnud. Proovisin lootusrikkalt printida. Ei midagi. Kutsusin uuesti itipoisi. Selgus, et ka uue, enne oli möllanud mingi teine ja tükk kolmandatki. Ise läksin järgmisse tundi, tige nagu kala. Kolmas vist siiski ei osutunudki lollikeseks, nagu tavaliselt, või kui, siis selliseks lolliks, kellel veab. Fail oli minu arvutist printeri kaudu väljunud. Endal mul enam hingejõudu ei olnud, et ise proovida.
Ülikooli kollektiivide tänupeole jäin hiljaks, aga tulin see-eest varem ära. Igale kohalviibijale andis rektor kätt ja aukirja. Kohalviibijaid oli üle saja. Minu puhul nenditi, et meil on siin tänukirjad veel mõnele, kes HILINESID. Lauale oli ka midagi paigutatud, joodavat ja söödavat, aga mul oli juhe juba kindlalt koos nagu Gerli ja Martin. Nii et kui vene muinasjutus öeldakse, et sõin-jõin seal minagi, suhu ei saand midagi, siis mina saan alla kirjutada vaid teisele poolele lausest. Teisest küljest, kogu päeva kohta ei kehti ka see.