Tallinnas tegin jälle väikse korjelennu marsruudil Rahva Raamat-Allecto. Esimesena võtsin saagist ette Rupert Everetti autobiograafia, mis on kohati päris korralikult esitatud vinjettide kogu. Ma hakkasin bussis peaaegu et kõva häälega naerma, kui jõudsin peatükini, milles meeleheitel Everett on võtnud vastu pakkumise mängida selles filmis peaosa: screaming English upperclass queen on muidugi kõige loomulikum valik Doni kasaka ossa. Aga noh, erakordselt ilus mees oli ta tollal ju küll. Vaene Bondartšuk. Mosfilmi ja Moskvat on kirjeldatud muidugi ülimalt groteskselt (Mosfilmi naisvalvurist: "Mitu korda järgmise aasta jooksul keeldus see friik mind lihtsalt sisse laskmast. Ükskord haarasin tal jakist kinni ja meie vahel toimus äge rüselus, aga tema oli meist kahest see tugevam mees ja virutas mu põrandale pikali.") , aga tõesti, kui autorit vaadata, siis mida oodatagi. Stanislavski meetodi süvaanalüüsi? Ei, ikka sellist kõrgema klassi klatši ja teravaid märkusi.
Heh, jõudsin praegu otsusele, et jätangi bitšimise nendele, kellel see lennukamalt välja tuleb, ja ise olen nagu leebe tuul.