Jälle väike "Palle üksi maailmas" moment. Kõik kaastöölised panid Kumusse ja ooperisse ajama kl 12, mina kui barbar jäin siis kodu hoidma, sest mul on eksam kl 16. Ongi toredam tegelikult. Saan siin üksi töid parandada ja "Messiase" valitud paladele kaasa jaurata. Ma nimelt kuulsin Mezzost üleeile Mozarti kaverit sellest suurvormist und habe es irgendwie nicht so toll gefunden. Saksa keeles see asi ei kõla, tee mis tahad. Ausalt öeldes tundus ka see idee juba kuidagi veider, et M mõtles, et hah, las mina proovin siis ka, teen õige vanamoodsale asjale väikse tümaka taha ja läheb jälle. Pärast lugesin, et asi oli siiski olemasolevale koosseisule sobivaks kohandamises, mis tähendas eelkõige seda, et trompeteid võeti vähemaks ja puupuhkpille pandi asemele. Õigemini, originaali puhkpilliread partituuris asendati lihtsalt oma ettekujutusega. Ja no vot ei olnud see. Lisaks oli esitus kuidagi tuhmipoolne. Teisest küljest, 1991. aasta saksa juukse-, prilli- ja meigimood oli igati haarav mats minevikust. Tükk aega kulus meil näiteks arutelule, kas aldirea lõpetanud mullet'iga koorilaulja oli mees- või naissoost. Lõug oli vägev, aga aadamaõuna jälle ei näinud. Kui ma Greifswaldis ülikooli segakooris laulsin, oli meil küll üks poiss-sopran, vist 15aastane, kes jumaldas klatši ning oli kuidagi varakult omandanud vana transvestiidi žestid ja eksalteeritud kõnemaneeri. Ülejäänud teutooni tõsiduse seas mõjus see väga nakatavalt ja põhimõtteliselt nägid meie vestlused kaugelt välja nii, et keegi oleks nagu (kõver)peegli ees seisnud ja endaga rääkinud. Kerge tal muidugi polnud, sest kooris laulis ka tema klassijuhataja (meessoost), kellel hakkasid tekkima lähedased suhted miski tütarlapsega, nii et vaene Robert pidi üritustel hoolikalt kohta otsima, kuhu vaadata. Sedapalju rohkem oli meil aga jälle lobisemisainet! Ausalt, minu Greifswaldi-eksiili olematu sotsiaalelu juures oli kooriproov kohe asi, mida oodata.