Ei jah, ei, peaks ikka koju jääma, kardinad ette ja telefoni seinast välja tõmbama. Kappides kuivaineid jätkub, alles eile leidsin karbikese tüüblitega, mis osutusid neljaviljakrõbuskiteks. Enne ei tohiks välja minna, kui on selge, mis ülesanded mis järjekorras peaks tehtud saama. Ühe töö, millest olin mälestusegi posttraumaatilise stressi tõttu maha surunud, tuletas meelde õppetoolis Helju Valsi nägemine, kes avas juba suu, nagu oleks tal mulle midagi öelda, mille peale tormasin peahoone keldrisse peitu. Või on see sokkelkorrus? Igatahes, ta on nüüd ilmselt veendunud, et ma olen kas väga ebaviisakas või lihtsalt imelik. Ma ise arvan, et imelik. Aga ma olen sama veendunud, et maailm töötab ikka vastu ka. Jäin hommikul bussist maha, sest see läks enne graafikujärgset aega minema, järgmine seevastu hilines ja liikus üldse tempos, nagu kõnniks ta ees luuakesega buda nunn ja pühiks igaks juhuks teelt kõik elava. Õnneks oli mul tunnitöö valmis mõeldud, kahjuks ei pannud ma enne väljatrükkimist ja paljundamist tähele, kui lollakalt ma olin pool rida järgmisele lehele jätnud. Liim sai otsa. Saapalukul murdus jublakas, millest seda kelku seal üles-alla veetakse. Viisataotluse sain sisse viidud, aga taipasin, et suure sõiduõhinaga ei tea ma veel täpselt, mida rääkida, mis eelmise korra juttu ei kordaks. Jälle asi juures, mille pärast muretseda. Ja nädala tipphetked, avatud ülikool ja naljapäev on ju alles ees!