Alguses ma millegipärast ärritusin Mezzo suhteliselt krüptilise saatekava peale, teate küll, kus nonshalantselt esitatakse Exceli tabelis umbes sellist infot, et kontsert, esinevad esinejad. Täna siis näiteks et "Music from the heart.Unreleased. Review. 105 minutes." Aga kui ma kontserdi enda peale sattusin, siis mõistsin, no tõesti, milleks. Geneeriline orkester esitab geneerilises katedraalis puhtalt riides inimestele ähmaselt tuttavat, geneerilist, romantilisevõitu orkestrimuusikat. Ainult dirigent oli tore, nagu Jackie Chani vanem vend. Ja see, et kui timpanimängijat näidati, siis oli näha ka lahtine välisuks, kust astus sisse laisa sammuga töömees, kes ilmselt pidi kusagile mõne porgi panema. Hiljem, kui lilli anti, tegi timpanimees publikust oma seebikarbiga pilti ka. Lõputiitritest sain teada, et tegu oli World Philharmonic Orchestraga ja konduktor oli hoopis jaapanlane. (Ja häbi mulle, katedraal oli Reimsi oma (aga ma pole käind) ja muusika Berlioz.)
Nii. Ja nüüd mäng "6 degrees of Kevin Bacon", ehk kuidas iga teemaga lõpuks välja jõuda Evelin Ilvese kleidini. World Philharmonic Orchestra klarnetimängija oli 2006. aastal Wikipedia andmetel Madis Kari, kelle laps andis kuningannale lilli, kui see käis Eestis, ja siit on kleidisaba juba käega katsuda. Ainult mul pole selle kohta midagi öelda. Värv oli õnnetult valitud, seda küll.
Värvidest rääkides. Ostsin reedel kaltsukast kampsunijao igasuguste tõupaberiteta pehmeid lõngapussakaid (tervitan siinkohal Triibikut, kes sõna 'pussakas' mu teadvusse tõstis), mis olid poe lampide valguses ilusad sügavsinised. Kodus võtsin nad kotis välja ja tõdesin, et taas olin olnud pimedusega löödud. Lõnga värv on teal mis teal. Hakkasin Silvetist vaatama, kuidas seda siis eesti keelde panna tuleks. Tulemus: teal [ti:l]s.(kollekt. sg. tarvit. pl-i asemel) piil- e. prikspart, lasn, piilak; ka räga- e. muda- e. piripart. Ee...jah. Kuigi vale poleks ka öelda, et see värv on isase sinikaelpardi kaelatriibu karva sinine. Ja lõng ise on pehme nagu dront Edvardi unistuste hahasulgedest magamiskott.

Enne ärkamist jõudsin sõnastada erakordselt sisuka tõdemuse, et kui eluaastaid on rohkem kui kinganumbri jagu, ongi üldjuhul paremad ajad möödas.
Telekapult oli hommikuks siiski ellu ärganud. Küllap mõistis, et läks vara ära, ta töö jäi pooleli, nagu ütles mu põhikooliaegne matemaatikaõpetaja, kui keegi tahvli eest liiga kiiresti põgeneda üritas. Või sai pult lihtsalt kaineks.

Oijah, aeg jälle laulda leedu rahvalaulu "Masekas, masekas, sy-gis-masekas". Nagu ikka, käis klõps poole loengu pealt ära, suu rääkis edasi, pea mõistis, et aaaahhh, rappa läheb, ei ole huvitav, ei ole sisukas, ei tule välja, midagi ei tule välja, midagi ei oska, üldse midagi ei oska, pole kunagi osanud, ei hakka oskama, midagi ei taha ka. Tormasin töö juurest minema, kõndisin jala madala taeva all koju, mis ka tuju ei tõstnud, kodus tapsin veiniga telekapuldi ja päev pole ju veel läbi.
Vahepeal toimusid kõrvalmajas aktiviteedid, saabus kolm tuletõrjeautot ja kogu muu gäng, rahvast kogunes hoovi peale nagu aastavahetusel. Eks seegi ole omamoodi võimalus naabritega paremini tuttavaks saada, kui ennast lihtsalt põlema panna.

Ma sain eile Times'i lugedes teada, et konkubiin on hiina keeles ernai. Kohe tõstis pead küsimus, kas mitte sellepärast ei ole Erna retk hiina sõjaväelaste seas nii popp, et nad on asjast pisut valesti aru saanud?

"Life's but a walking shadow, a poor player
That struts and frets his hour upon the stage
And then is heard no more: it is a tale
Told by an idiot, full of sound and fury,
Signifying nothing."

Viimane kehtib täiel määral eesti krimisarja nr 2 kohta (see, kus Georg Otsa pole), millest ma jälle juppi nägin. (Ja no palun, Piret Simson on ilus inimene ja päris tubli telenäitleja, aga nädala jooksul ühes sarjas kurjategija, teises pooleldi ohver - eesti televaataja suspensioonivõime peab juba olema vähemalt Golden Gate Bridge'i trosside tasemel.)

Kinobuss on eelmine teisipäev. Mina sõitsin eile kinotaksoga. Kuna Gobuse meestel on maatriksi rilõudimisega ikka vist veel raskusi, nägin peatusest parasjagu minema tormavat bussi, kuigi kell oleks lubanud veel teatavat graafikujärgset staatilisust. Läksin vihaselt taksot otsima. Leidsin, istusin sisse. Taksojuht lükkas parajasti ümber väidet, et multitasking on midagi naissoole omast. Ta a) rääkis telefoniga, b) vaatas naljafilmi Vin Dieseliga peaosas ja c) lõpuks pidi ka autojuhtimisega tegelema. Ma küll sellelt väikselt ekraanilt, mis tal taksomeetri juures oli, pilti väga hästi ei näinud, aga saund oli äge; kui Vin filmis lapsi kooli viis, ei saandki aru, kas kummi vilistab meie ekipaaž või tema oma. Ei, täitsa tore oli. Soovitame teistelegi. Tartu on muidugi liiga väike koht, et terve filmi saaks sõidu jooksul ära vaadata. Nii et edaspidi tuleks vist eelistada repertuaaris pigem sketšišõud või valikut naljakamatest reklaamidest. Sõnaraamatu artiklisse 'autokino' tuleb aga uus tähendus lisada.

Olengi otsustanud kõike tõsielusarjana kohelda. Bussisõit on näiteks alati justnagu mingi episood viimasel ajal. Täna üritas bussijuht nii palju peatusi vahele jätta, kui võimalik. Inimesed tormasid läbi lompide ja üle muru, bussijuht naeratas vildakalt, tegi uksed lahti, kuid sulges need niipea, kui pürgijad mingi mõttelise finišijoone ületasid. Vähem kompaktsete tädide jaoks tähendas see sabapidi ukse vahele jäämist. Turu peatuses sisenes internatsionaalne joodikupaar, ühel põues tagumikkupidi kilekotti topitud kutsikas. Eesti joodik asus seda usinasti mulle pakkuma. Vene joodik sikutas näha ka kutsika käpa: "Vahi milline käsi, molodets!" Suutsin siiski selgeks teha, et niisuguse molodetsi jaoks ei ole mul paraku lihtsalt ruumi. Vabandus võeti vastu. Hakkasin neist eemale hiilima, kui eesti mees tundis mulle kaasa kobaka helkuri pärast. "Nii on raske käia ju! Sa küsi politsei käest kergem!" Seletasin, et see on eriline, koerte toetuseks ostetud. "Ahsoo. No siis on omaette psühholoogia," arvas joodik. Vene mees hakkas teda vaikselt hurjutama, miks ta teisi niimoodi tüütab. "A ja obštšajus s ljudjami, eto horošo," kinnitas mees. "Ili kak eto slovo, što otšen horošo?" "Otlitšno, što li?" Kahjuks pidin maha tulema, oleksin lingvistilist diskussiooni veel huviga jälgida tahtnud. Ja nii positiivseid inimesi kohtab ju tegelikult kah harva.

Peab erialainimeste käest küsima, aga ma kardan, et sagenemistendentsi võib näidata luul, et kõik see peab olema üks suur Truman Show, reality, mis on väljunud raamidest. Ei saa olla, et kõik see on juhuslik. Et ma ostan päev enne ära pileti kaheksasele Tln-bussile, küsides üle, kas see on see kahekordne. Jah, on küll, ja reisisaatja on ka, jah on, ja kohvi saab, jah saab. Ja et ma siis seisan 7.45 bussipeatuses valmis. Ja seisan ka 8.15. Et 8.18 tuleb tavaline buss, mis pakitakse kiiresti inimesi täis. Et minu ees istub kinniseotud peaga poiss, kes sõidab emaga arsti juurde, nagu ema närvilistest telefonikõnedest selgub, ja loeb "Tomi ja Jerry" koomiksi oktoobrivihikut, kus peal on kinniseotud peaga Tom ja küsimus "Kas mälu tuleb tagasi?". Mõistagi ei jõua ma kusagilt kohvi haarata, jõuan napilt koosolekule ja veedan seal erakordselt uimased kolm tundi, kus toon teateid teisest, reaalsest ilmast, pannes kahtluse alla ühe osaleja kindla oletuse, et firma saarpoll nimi tuleb sellest, et seal on kaks meest, s ja p vastavalt.
Et ma täna hommikul tulen bussipeatusse ja teisel korrusel nühib erakordse hoolikusega akent pesta blond naisterahvas, kelle ainus kehakate on säravvalge rinnahoidja.
Kuhu see kaamera peidetud on????

Veenvus. Veenvus on see sõna, mille peale ma olen viimasel ajal millelegi hinnangut anda püüdes palju mõelnud. Raamatute ja telesarjade ja ka kontserdi puhul. Fiktsiooniga on lihtne, seal on 19. sajandi alguses juba sõnastatud, et lugejatele on vajalik teatav 'willing suspension of disbelief'. Eks see ju käib ka telesarjade kohta, nii et tõesti, miks mitte jääda uskuma, et Georg Ots töötab Pärnu politseis. (Vaatasin ka teist kodumaist krimisarja, ja nagu needus oli ka seal evil twin mängus selles osas. A noh, vaene riik, ei saa rohkem süzheid lubada ilmselt. Kui aga millegi puhul õnnitleda, siis kas tahtmatult või tahtlikult on sellistest seksisümbolitest nagu Uukkivi ja Malmsten tehtud tüütud tavatöllmokad. Mis küll muidugi on veel üks põhjus, miks seda sarja enam mitte edasi vaadata.)
Raamatutega on lugu nii, et lugesin vahepeal läbi kaks Krossi raamatut, "Paigallennu" ja "Tahtamaa". Ja jumala eest, kui pole mingit aja- või tõsiloolist karku, pole vanameistri fabuleerimispüüded ikka just midagi, millest koju kirjutada. Ka Kirjanike Liidu Esimehe paljukiidetud "Tema" tundus millegipärast tehislikuna. Ohtlik on esimeses isikus kirjutatu puhul midagi autori keelekasutuse kohta öelda, aga oli selliseid kohti, kus midagi nagu ei klappinud. Pisiasjad, aga jäid kuidagi imelikuna silma. Seevastu Lauri Pilteri hulluses on meetod, "Lohejas pilv" on mul praegu pooleli, aga seda lugeda on rõõm, stiili pärast. Lugesin, et tegu on ameerika juudi kirjanduse uurijaga, ja see on väga hea kirjandus, millesse süveneda ja millest õppida, nii et kui sealt uurijale midagi külge jääb, siis on see ju ainult kasuks.
Aga nüüd siis kontserdist. Ega ma erilises vaimustuses polnud mõttest üleküpsenud poistebändi kuulama minna, kartsin natuke sellist olustikku, et õhus on rohkem östrogeeni kui naistevangla dushiruumis ja et lavale hakkab aluspesu ja mängukarusid lendama, aga ei, kõik jäi viisakaks ja ...paraku ka igavaks. Katse ise õhtut juhtida algas seni üldsusele küll vähe teada oleva faktiga, et biitlid käisid Nõukogude Liidus esinemas, sellest ka laul "Back in the U.S.S.R." ja lõppes nilbete naljadega, kuidas solistil oli pikema metsapeatuse järel väike "There's Sth about Mary"-moment püksilukuga. See, mis oli korda saadetud Red Hot Chili Peppers'i lauluga "Under the Bridge" (need eestikeelsed sõnad!!!), on mõnes riigis kindlasti karistatav, aga midagi muusika poolest otseselt koledat ei olnud ja bassilaulja on isegi väga äge, ma lihtsalt pole sellise asja fänn. Aga vahepeal käis laval Tõnis Mägi ja ma pidin ühe laulu ajal hääletult kordama "Happy thoughts-happy thoughts-happy thoughts", et mitte lihtsalt nutma hakata. Ma ei tea, mis, ma ei tea, kuidas, lihtsalt jõudis kusagile ja mõjus. Veenev taat.

Bussipeatuses veetis sihipäraselt aega naisterahvas, kes oli võtnud nõuks ümber lükata Liisi Eesmaa Mimis esitatud teesi, et eestlased on sündinud mingi hallsoolikaga, mis ei lase neil värvilisi riideid kanda. Kui esialgu võis tunduda, et riided olid selga saanud põhimõttel "Mu riidekapp läks põlema ja see on kõik, mis terveks jäi", siis lähemal uurimisel võis see olla ka "Mu riidekapp läks põlema ja need on minu kõige kallimad asjad, mille ma põletushaavadega riskides sealt välja suutsin tuua". Aga kirjeldagem seda rõõmsat plahvatust lähemalt. Lipupunane käekott, pisut tumedamat punast tooni tikkkontsaga saapad. Kapsaussiroheline nahkjakk, kapuutsi ääres samas toonis karusnahk. Jope lõppes just sealmaal, et avaneks takistamatu vaade karvastesse leopardimustrilistesse pükstesse kammitsetud tagumikule. Näo järgi (kortsud+pigmendilaik) oli tegu ehk 50aastase inimesega, aga seda uhkem ju! Oh Liisi Eesmaa, rõõmusta! Ei mingeid porikarva barette ja mudajaid mantleid, me suudame, kui tahame, elu ei lõpe 30. sünnipäevaga, võrsub veel talente meie muserdatud rahva seast - kõik see tulvas minust läbi.
Siis võttis daam telefoni ja hakkas vene keeles rääkima.

Käisin Rüütli tänava napsupoes mahla ostmas ja minu ees seletas närviline naisterahvas erakordse detailirohkusega, et ta nüüd ei teagi, viina oleks tal vaja taimeleotise tegemiseks, aga... Müüja küsis, kas 40- või 80kraadist, sest tema on kuulnud nii üht kui teist, ja siis tuli monoloog "Ei, seda ju, eks ole, lahjendatakse veel nii ja peale määritakse, tedremarana leotist, ma mõtlesin, et proovin siin ise ära teha ja siis saadan talle Tallinnasse, vähjahaigele, ei, see on küll nüüd pealtmäärimiseks, on küll need jah, tõmmised, mis kangemaga tehakse, aga see on vähjahaigele, tedremaran, ja pealt ta siis määrib, ise on arst ja mõtle ei tea niisugust asja, aga nüüd tal on juba parem, veri vahetati ära ja..." Armas aeg, viina ostmine ei ole ju midagi nii häbiväärset, et peab arstitõendi ja lapsevanema kirja tooma? Oh jah. Kahju inimesest.

Puhka rahus, Anna Politkovskaja. Elu oli ju ärev küllalt.

Koristasin töö juures lauda ja leidsin märkmepaberi imelike lausetega, nagu "Uued diskursusetüübid purskuvad läbi vanade diskursuste kõva külma kivi nagu laava, ise aja jooksul tardudes. Kuni nad aga jahtuvad ja paigale jäävad, on nende kuju määratlematu". Kust pagan ma sihukese asja küll võisin välja/üles kirjutada ja miks? Lehel oli veel lause "See, et tegelikult täidab oma eesmärgi, olgugi tülgastaval moel, labane riim - helista mulle, mõtlen vaid sulle" ja märksõnad "koodiga mängimine suulise kultuuri, kõla prioriteet, TV-reklaami kontekstiga inkongruentsed laused, adapteeritud dialoog". Ega kellelegi ei tule see kusagilt tuttav ette?
Lisaks leidsin ja julgesin lõpuks avada ümbriku ainekursuse hindamise lehtedega, millest ühe pealt lugesin, et olen karismaatiline. Egas muud, kui sekti asutama.
Tegelikult olen ma, tänase spontaanse ostu valguses, mõelnud, et ma olen rohkem nagu Ecco king - kole, aga mugav.

Ei ole enam endised ajad: O. gümnaasiumi õpetajate toas ei ole enam suurepärast nurgadiivanit, samuti ei olnud kusagil ripakil ühtki toredat paberit, peale ühe ema (ma oletan, et ema) avalduse "Palun arvestada sellega, et õpilane see-ja-see puudub koolist nii-ja-nii kaua seoses modellitööga. Töö asub Itaalias Roomas". Avaldus oli kirjutatud kaks päeva pärast väidetava modellitöö algust, nii et pedagoog, kes oli sellele kirjutanud "Ei ole nõus", ei saanud vist päriselt aru - nõusolekut ju ei küsitud, nenditi tõika ja paluti sellega arvestada.
Õhtul andsin Ülikooli tänaval kerjavale mutikesele taskus lahtiselt olnud seitse krooni. 100 meetrit hiljem sain aru, et olin ära andnud ka neli linnaliinibussi piletit. Tagasi minna oli kah imelik, kõndisin siis segaduses jalgsi koju.