Suvetöökohas tegin selle vea, et läksin ajakirjanduslikult iidolilt KK-lt üht detaili üle küsima. See ikka ongi nii, et tema läheduses õhu- ja vererõhk langeb ja kõikides lampides hakkavad äkki põlema sogast kollakat valgust andvad säästupirnid, nii et kõigest saab skandinaavialik elu mõttetust käsitlev arthouse film. Ei saanud enam tagasi pöörata ja esitasin oma lolli küsimuse ära. Ei, bestikaid meist ei saa.
Bussipeatuses oli kunstiakadeemia varemetele vihma sadanud ja õhus heljus märja krohvi lõhna nagu siis, kui ülemise korruse vanaema sooja vee ootuses kraani lahti keeras ja kuna midagi ei juhtunud, siis nii jättiski, nii et kui siis vesi lõpuks tuli ja aurav kosk üle vanniääre vabadusse tormas, läks hirmunud memm tuppa peitu ega lasknud end ukse taga kolkivatest naabritest eksitada.Vesi leiab aga alati tee madalamale, nagu loodusteadlased teavad.
Hingasin natuke nostalgiat sisse ja liikusin sõidutee poole, sest muidu hõredalt asustatud kõnniteed mööda tuikus lähemale roojane noormeestepaar. Ühel olid jalas eest valged, tagant pruunid püksid, ja ma tükk aega lootsin, et sellepärast, et ta kukkus istuli porri, mitte sellepärast, et talle oleks WC-s nobedate näppude voor saatuslikuks saanud. Kahjuks rääkisid pigem viimase võimaluse kasuks vabalt võnkuv püksirihm ja võrdlemisi hooletult suletud nööbid. Karvutut rinda paljastav punane särk ja kummiga kuklas olev kaabu viitasid siiski elukunstnikule, mitte labasele parmule, ja kui ta silmi poleks varjanud päikeseprillid, oleks neis kindlasti säranud trotslik helk - jah, see kõik on statement, teate, väikekodanlikkust on liiga palju kuidagi. Teine tüüp esitas etüüdi välgumihkliga, mille leegi tabamiseks ta mitte pead ei langetanud, vaid üritas põlvedest järele anda. Filmis selliseid tonte nähes inimesed tavaliselt naeravad. Mina tahtsin nutta.
Selline päev siis. Head töönädalat.

Aga väärtuslikum kraam oligi hoopis keskmises sahtlis! Kaks triibuga kivi, oktoobrilapse, komsomoli- ja koolilõpumärgid, Brüsseli pitsist krae, merevaigust ehted ja haruldaste müntide (viieööriline ja kümneööriline) kollektsioon. Ma olen rikas nagu troll. Või tramm. Tee neil siis vahet.

Mõtlesin, et olen nüüd juba küllalt meelekindel, et avada esikukapi alumine sahtel. Vara oli veel. Ma saan aru, et ühemehemuuseumid on üha populaarsemad, aga sihuke valik eksponaate ilmselt peletaks paljud ukselt tagasi. Kokkuvõtlikult selgub, et mul on kogu aeg olnud:
reisitriikraud
täispuhutav padi
kokkupandav poekott kirjaga "Finnboard"
lai valik 20. sajandi vatti ja marlisidet (ilmselt valmistusime sõjaks kunagi)
sama sajandi sinepiplaastrikogu
silt "Aan deze tafel niet roken"
lokitangid
ja õõvastava puändina ka kilekotis kunagi maha lõigatud pats. Oo, selle peal saab ju tangilokkide tegemist harjutada!
Ei, see kuumalaine võiks juba üle minna küll.

Ahsoo jah, kes jahutust vajab, sõitke täistunniekspressiga Tartu ja Tallinna vahet. Mul oli eile täitsa külm kohe ja alles nüüd, pärast pikka kombineerimist, kuidas läpaka kuumadest osadest eemale hoida, tulin ma selle peale, et oleks võinud arvuti lahti teha ja ennast sellega soojendada.

Vaat siis, kuidas möödaniku komme kõike loetut vastupidi tõlgendada ununema kipub. Ostsin ID-kaardi lugeja, pakendil oli suur silt "Lihtne installeerida", ja ma loll jäingi uskuma! Kolmveerand tundi ja raevuhoog hiljem see usk hajus. Ainult B-sani tähtkujust tingitud kindlameelsuse abil suutsime siiski nii kaugele jõuda, et sain sueedbänkis ühe ülekande ära tehtud. Tänan küsimast, arvuti jäi terveks.

Tulin jalgsi tööle (mis oli materiaalses mõttes viga, sest pidin kuiva pluusi ostma), aga kuidas ma muidu oleks Kadriorus näinud sellist pilti: tõsise näoga poisike harjutab toikaga kendo-rutiini, teda silmitseb käsi kõhul ristis hoidev päikseprillidega koljat ja kaks lesivat hatust saksa lambakoera, kõrvad püsti ja pilk terav.

Just jõudsin ennast kokkutuleku üleskerkivate mälupiltide vastu kindlustada, kui laekus link esimestele pärispiltidele. Allkirju suurt veel polnud, aga ma enda omadele oleks küll kirjutanud, et "Ära söö nii palju!", hiljem ka "Ära joo nii palju!". Täna kõndisin kuuma päiksega linna ja peas kujunes mõte, et keskiga on uus murdeiga. Ise tunned ennast veel täitsa nagu noorena, siis aga vaatad klassivenna halli pead ja mõistad, et ainult hullemaks saab minna kõik.

Klassi kokkutulek oli.
Oi.
Valitud lauseid (kõik klassivendadelt):
... ja siis K küsis - ta on suurem kui mina -, et kas sa batuudi peal hüpanud oled, ma ei olnud, aga siis me läksime ja hüppasime kell neli öösel ja hoidsime käest kinni, et julgem oleks.
... ei, ta peaks muusikaliselt andekas olema küll, ta ema on (maimäleta mis) orkestri viiuli teine pult.
... mul on oma vagun.

Veider päev oli, täis teekondi ja nende lõppe.
Päev nii algas kui lõppes jalgsimarsiga, hommikul magalast sekundaarse tooraine mäe kõrval olevasse kirjastusse, et mõnevõrra sekundaarkirjanduslik toimetatud teos üle anda; õhtul kellegi ühiskoduks olnud korteri hoovi pealt oma koju. Ühiskodu jääb elanike mälestustesse kui osake täiskasvamisest. Oma kodu - ah mis siin rääkidagi.
Ajutise töö esimest päeva värvis leinameeleolu, sest KK maine teekond muutus lõplikult maa-aluseks/meile teadmata dimensioonides viibivaks. Hea inimene läks, katsume siis ennast natuke paremini üleval pidada ja natuke temast jäänud koormast enda kanda võtta - olla pisut paremad kui enne.