Veider päev oli, täis teekondi ja nende lõppe.
Päev nii algas kui lõppes jalgsimarsiga, hommikul magalast sekundaarse tooraine mäe kõrval olevasse kirjastusse, et mõnevõrra sekundaarkirjanduslik toimetatud teos üle anda; õhtul kellegi ühiskoduks olnud korteri hoovi pealt oma koju. Ühiskodu jääb elanike mälestustesse kui osake täiskasvamisest. Oma kodu - ah mis siin rääkidagi.
Ajutise töö esimest päeva värvis leinameeleolu, sest KK maine teekond muutus lõplikult maa-aluseks/meile teadmata dimensioonides viibivaks. Hea inimene läks, katsume siis ennast natuke paremini üleval pidada ja natuke temast jäänud koormast enda kanda võtta - olla pisut paremad kui enne.