Hakkasin Google Chrome'i otsinguribale kirjutama lauset "naine kütab sauna", kui Chrome pakkus kohe variante "naine petab", "naine peal", "naine ei taha seksi". Soolise võrdõiguslikkuse huvides toksisin ka "mees" ja siis pakuti "meeste tantsupidu", "meestearst", "meestekliinik". Savisaare puhul on tulemuseks "savisaar on hea poliitik", Ansipil "ansip avarii", "ansip õnnetus", Ilvesel "ilves extra" ja "ilvese tütar", Rüütlil aga "rüütelkonna hoone" ja "rüütel spa".
Ma ei hakka midagi järeldama.

Joon alla Led Zeppelini nimelisele prokrastineerimispäevale:
13aastane Jimmy Page telesaates, džemper seljas ja sõnad suus segamini, missuguse uurimistööga ta tulevikus tegelda tahaks.
Paarkümmend aastat hiljem, uurimistöö on olnud pigem empiiriline ja teemal "Keemia ja meie", aga sellel kontserdil oleks ma väga tahtnud olla.

Nüüd oleks küll kiiresti vaja diagnoosi ja võimalikku ravikava: mis sündroom see on, kui inimene tunneb võitmatut vajadust juutuubist Queeni ja Led Zeppelini hitte otsida?

Kaks korda oli mul Hamburgi-reisi ajal meel mõru: kolukaubamaja Saturn plaadikorruse klassikaosakonna valikut nähes ja siis, kui selgus, et see neetud ettevõte ei võta vastu välismaa panga VISA deebetkaarti ega krediitkaarti. Kuidas see Euroopas 21. sajandil küll võimalik on?
Samas, peavaksali raamatu- ja leheäris sai kl 22.30 vabalt osta Stephen Fry autobiograafia 2. osa, mis Eestisse vist jõudnudki pole. Kulturno!

Telegraphist leitud link stereotüüpe kaardistava bulgaarlase lehele.

Huvitav, kas Varrakus on mingi salajane ringkiri sõna "tušš" kohta, umbes
"1. Võimalusel me seda sõna ei kasuta. 2. Kui kasutame, siis vähemalt kääname valesti." Võtsin raamatukogust kaks "Moodsa aja" raamatut ja esimeses oli tušš lahkelt hiina tindiks ümber pandud (seal oli steriilse sideme asemel ka steriilne gaas kaks korda), teises moodustati omastava vormiks tušši ja kaasaütlevaks tuššiga. Kuna ma olen ühe nädala jooksul pidanud kuus korda rääkima, et f ja š on nagu k-p-t, pikk häälik ühe tähega, ülipikk kahega, siis võtab pisut jõuetuks, kui väärtkirjanduskirjastus mulle niimoodi vastu töötab. Aga raskused on selleks, et neid võita.

Tänane Ekspress illustreerib väljendit "saatuse iroonia": mees, kes vibutab autorite poole näppu, et nad ikka sellest kirjutaks, mida teavad, esitleb oma juhtkirjas Virgini bossi Bransonit kui Charlesi, mis tõsi, on küll B teine eesnimi, aga enamasti on ta ikka Richardina tuntud olnud. Vt ka karma on emane koer jne.

«Loen Inga juhtkirjad [Raitari juhtkirjad nädalalehes Naised puudutavad enamasti vaimseid ning hingelisi teemasid. - toim] alati juba kaupluse kassasabas läbi,» pihtis Peek.
Mida preester siis sellise asja eest teha käskis, viis avemariat ja väike enesepiitsutamine? Ja üldse, kuidas nii vägev pihisaladus üldse avalikkuse ette sai jõuda?

Postimehes on uudis "Eesti jagab Ukrainale ja Moldovale Schengeni kogemust", mis on illustreeritud pildiga loosungist "No more passport, just pass the port". Kuni ma väikest kirja ei näinud, et tegu on sadamaga, millest võib nüüd lihtsalt läbi jalutada, mõtlesin huviga, kes ja miks peaks kellelegi oma portveini ulatama.

God did NOT create the Universe, says Stephen Hawking
Did too, says God.
Oh no you didn't, says Hawking.
I so did, says God.
Jne.

Uni enne esimest tõsisemat tööpäeva oli täiesti arutu, mäletan hämmeldust, et naissuperkangelasi ikka nii vähe on, Wonderwoman ja siis Stevie-Wonder-Woman, aga mis ta õieti tegi, lendas kohale, kui kuulis küündimatuid arranžeeringuid, ja kas ta oli ka pime ja kasutas lennates valget keppi? Viimane on selge märk sellest, et suure ja väikese algustähe harjutused (Plovdivi mess, Madisepäeva lahing, valge kepi päev) tuleb ümber teha, eile vaatasin neid nukra pilguga ja kustutasin õppematerjalide kataloogist ära. Kõik peab olema uus, septembrikuus.