Kui nüüd järele mõelda, siis kiirtoidukoha jaoks on Fasters ikka väga ambivalentne nimi. (Tuleb Aardla Statoili lähedusse, värvilised sildid juba välguvad.)

which was the son of Er, which was the son of Jose, which was the son of Eliezer
Josel oli juba hea mitu last, aga need olid tüdrukud ja nende nimedega polnud muret mingit - lihtsalt Maria käib küll. Aga poeg, pärija... siin tuleb ikka ettevaatlik sõna otseses mõttes olla, tulevikku vaadata, et nimest tuleks tugi, mitte takistus. Jose ise oli pidanud kannatama vihjeid, et oma nime sai ta ühe rändmoosekandi järgi ja eks oli proua Eliezer ka tõepoolest vahel jorutanud midagi, mis võis kõlada kui "Ay ay ay, ay mi amor". Siis naeratas ta heldinult omaette ja pöördus tagasi igapäevatoimetuste juurde.
Jose peres koguneti aga pärast läätseleeme söömist järjekordseks aruteluks. Mariad 2-4 olid juba terased tüdrukud ja üritasid sõna sekka öelda, kus aga said. Proua Jose jäi pigem skeptiliseks, oli aga veendunud, et r peab mehe nimes ikka olema. Härra Jose kirtsutas nina, aga vastu ei hakanud.
"Romeo!" - "Liiga emo." - "Ragnar!" - "Liiga põhjamaine." - "Rashid!" - "Hull oled või? Sa vaata ikka ka, kus me elame. Selle nimega Juudamaal riigiteenistusse ikka ei pääse küll!" - "Robot!" - "Liiga moodne." - "Ratas!" - "Liiga vanamoodne." - "Rebane! Rebel! Ringo!" - "?"
Aega muudkui läks ja otsusele ei jõutud.
Siis aga koitis jälle see päev, kus linnaväljakul tervitati neid, kes aasta vanemaks saanud. See oli niisugune kohalik komme ja väga populaarne nende seas, kellel sotsiaalne kapital oli ainus, millega kiidelda sai. Nii seisidki ühel päeval turukarjuja ees kaks rahuloleva ilmega meest, Jose ja Eliezer, ning ulatasid ametimehele üsna koguka kirjarulli. Too harutas selle lahti ja jäi mehi mornilt silmitsema. "Nalja teete või?" - "Ei, muidugi mitte!" kostis kahest suust. Mees võttis lonksu veini, kuristas, neelatas ja alustas pidulikult:
"Metuusalat õnnitlevad 900. sünnipäeval poeg Lamech perega, pojapoeg Noa perega, pojapojapoeg Sem perega...
...
...
...
ja väike Er."
PS Er, teistel andmetel ka Err, sirgus kenaks suhtlemisaltiks meheks. Koguni nii, et kui tulnukad Maa elanikega ühendust võtsid, saatsid nad esimesed teated just temale. Meie päevadesse on see paraku kandunud ekslikul kujul "To err is human", aga tegelikult oli seal vahel üks koma ka, "To er, is human".
PPS Miks pidid tulnukad just inglise keeles ühendust võtma? Vaadake, nad olid väga ettenägelikud. Nii oli neil juba lasteaia õppekavas kolmandal kohal kohe pärast raketiteadust ja ajukirurgiat inglise keel.
PPPS Err on teadaolevalt ka avalikõiguslike ringhäälingute töötajate kaitsja, rituaalselt hoitakse seetõttu õnnesoovisaadet eetris igavesest ajast igavesti.

Kui on kiita vaja, siis kiidame ikka ka: EPLis on täna kaks väga head intervjuud, Andrus Vaariku ja Endel Tulvinguga.

Kuidas võiks eesti keeles olla see loomapidamistarvik, mille nimi inglise keeles on cattle prod?
Vastajatele aitäh!

R-klubi jõuluõhtusöögi meelelahutusväärtust tõstis kõvasti see, et olin ühes lauas politseipealikuga, kes osutus täiesti anderikkaks parodistiks. Loomulikult oli tal omal ajal parodeeritavaid võimalik põhjalikult jälgida, aga nii lennartmerilikku intonatsiooni olen ma harva kuulnud, ka professionaalidelt. Loomulikult olid esitatud vinjetid diskreetsed, ei mingeid pikantseid olukordi. Ei, mulle politseipealik meeldis.
Kuna üritus toimus Vilde alumisel korrusel, hakkas mingil hetkel klubi poolelt ilmuma liibuvates pükstes morniilmelisi hipstereid, kes vaatasid kummastusega, kuidas vanainimesed omal viisil lõbutseda üritavad. Siis anti neile natuke elektrit ka ja selgus, et see oli enne kontserti soundcheck'i tegema tulnud bänd. Kuna pilti ei näinud, siis ühel hetkel oli mul tunne, et esineb noor Morrissey. Olnd hoopis Ewert Sundja.
Loteriiga võitsin raamatu "Valivad naised", milles on ometi üks ilus pilt Kati Murutarist. Jutte ei julge millegipärast lugema hakata.

Kas nüüd on tõesti nii, et kõik inimesed on Postimehest lahti lastud ja tööd teevad korea robotid? See loo ja pildi kombinatsioon näiteks ei saa muul põhjusel tekkinud olla.

Which was the son of Matthat, which was the son of Levi
Meil on ju teadagi koori repertuaaris juba pikemat aega esituseks poolvalmis olnud Pärdi „Which was the son of“. Seal on tore joru veel toredamaid nimesid, millest igaüks oleks oma lugu väärt, vt nt Zorobabel või Aminadab vms.
Leviga, tõsi, on asjalood ilmsed. Ta oli (tahaks nüüd öelda, et lihtne, aga ei olnud ikka küll) rätsep ja tema loodud on maailma esimesed teadaolevad teksapüksid. Ilmselgelt liiga vara muidugi, nagu elu näitas. Esimene klient proovis neid jalga, aga jäi äraootavale seisukohale. „Ei, see, et kummagi jala jaoks on oma toru, miks mitte. Aga mis need on?“ „Nööbid,“ vastas Levi häbelikult. „Et püksid ilusti ümber hoiaks.“ „Hõõrub ju,“ kaebas klient. „Ja kui kiire häda käes, on nendega arvatavasti ilgem tegemine. Et kui saaks kuidagi niimoodi… sipsti, siis oleks teine asi.“ Levi pidi kliendiga nõustuma – oli ebakohti, oli. „Aga vaata kui palju toredaid taskuid!“ pakkus ta lahkelt. „Jah, aga mis ma sinna panema peaksin?“ küsis klient nõutult. (Ja tal oli õigus, leiutamata olid sigaretid, välgumihkel, telefon ja autovõtmed. Auto ise ka muidugi.) „Mmm, taskuräti?“ Pärast selgitust, mis see selline võiks olla, ei suutnud klient sugugi mõista, miks seda vaja peaks olema. Mis siis mahanuuskamisel häda on? Levi ohkas. Klient vingerdas end pükstest välja ja mõtles, kas peaks ehk teise rätsepa otsima, aga ei lähedal ega kaugel polnud kedagi, kes nii ilusaid ühtlasi pisteid teha mõistaks.
Levi lootis uuele tootele pooldajaid leida isikliku eeskuju abil. Naabrid vangutasid pead, kaugemalt tulnud ja üldse arenematumad tahtsid peksa anda. Oli üks mees, üks Toomas (mitte see uskmatu, pigem vastupidi), kes nägi teatavat potentsiaali küll, eriti kui kombineerida samsist poolsaabaste ja kaelarätiga, värvli vahelt välkumas Calvin Kleini alukad (Tule mõistusele. Toimetaja)… Tema järeltulijad on näiteks Tom Ford, Tommy Hilfiger ja Toomas Volkmann. Aga see kõik oli pärast.
Esialgu oli aga nii, et ühel õhtul sai Levi paljukannatanud naisel mehe pilkealuseks olemisest kõrini, ta võttis kätte ja mattis püksid sügavale oliivisallu, pannes veel kivid ka raskuseks peale, et hulkuvad koerad välja ei kraabiks.
Sinna nad siis mõneks aastatuhandeks ka jäid, kuni arheoloogilisi väljakaevamisi tuli juhtima keegi dr Strauss. Viinist, aga mitte see Strauss. Temaga oli jälle selline lugu, et ta jäi väga kergelt merehaigeks. Ja ikka ju juhtus, et keegi tuli temaga tutvust tegema, kuulis nime ja tõi kuuldavale „Ilusa sinise Doonau“ kolm esimest nooti, kui dr Strauss muutus näost roheliseks ja tormas minema. Kõige kuivem elukutse paistis olevat kõrbepiirkondade arheoloogia, sinna ta siis end saata laskiski.
Ja edasine on juba ajalugu. Originaalsed kivipesuteksad leidsid dr Straussis väärilise hindaja. Tikandi järgi taskul tegi usin uurija kindlaks, et pükste autor on keegi Levi ja nii neid tänapäeval siis tuntaksegi.
Pühapäeval järgmine osa, mehest nimega Er.

Vahel on ikka parem, kui liiga palju imdb-s aega ei viida. Hakkasin eile neljandat Dexteri-raamatut lugema ja hirmsasti häiris teadmine, et Dexteri osatäitja on oma õe osatäitjaga abielus, et ikka eri pervert küll.

Tulin jalgsi linna. Väga tore oli, kui kaks asja välja arvata: mp3-mängija ütles 12 minutiga üles ja nuuskamispeatuse ajal selgus, et nüüd on küll nii jalutatud, et ninast veri väljas.

Neli alkoholivaba nädalat sai täis. Tuleb välja, et see on võimalik, kui a) on iseloomu, b) pole sõpru.

Õnnepalu sain 60 lehekülge loetud, aga siis lõi jälle sihuke melankoolia sisse, kuidas kõik kaob ja kõik on juba möödas ja elatud on rohkem, kui elada on jäänud, et mõtlesin kahetsedes, miks ma küll ka vampiiriraamatut ei ostnud. Ei, mitte seda. Seda teist, mis RaRas oli. Noh et oleks seda samastumiselementi vähem ja eskapistlikku narratiivi rohkem. Täna olin jälle optimistlikum kuidagi ja mõtlesin, et äkki võiks nüüd julgeda ka juba poodi riideid vaatama minna. Ma olen juba leppinud sellega, et mu maitse on vaoshoitud luksus, Armani jt, aga elu- ja töökoht ütlevad pigem "sekkar ja self-made". Muidu saab nii täitsa hakkama, aga paar korda aastas on R-klubi üritused, kus tahaks nagu pisut kasitum välja näha. Maskeerisin end siis baretiga vanamutiks (märgusõna kõigile "Fast Show" fännidele karjatada "In order to become an old man I have to sit six hours in the make-up") ja läksin lõunakeskusse. No ja ostsingi. Kaks raamatut. Riietevallas on väiksel paksul vanainimesel põhimõtteliselt see valik, et matkapoes on mõned pidulikumat värvi telgid, prossike külge, sall kortsulist kaela varjama ja pidu võib tulla. Tulin läbi pimeneva suburbia tagasi ja vaatasin kõiki neid ohukolmnurki akendel. Valguse võit, eks ole. Happy hanukkah siis kõigile ja ärge unustage lastele gelt'i anda, nagu komme nõuab.

Nii. Kui seni olen püsinud üleval kofeiini ja rämedalt bassirohke muusika abil ning raamatuid vaadanud põhiliselt raamatupoes (20 lehekülge modelli päevaraamatut, neist kuus olid küll suured vahepealkirjad, läbi sirvitud Kukumäe teos), siis nüüd on mul plaanis kahepäevane kultuuriloputus. Sest vaadake, nii huvitav nädalavahetus on, et mitte ühtki kooriüritust pole. Isegi töid pole parandada. Võinoh, on, aga teeme nii, et ongi päris puhkepäevad. Bernsteini memuaarid on vaja ära lõpetada, nõukogude kirjanduse raamatu võiks ikka läbi lugeda, mis ma tast muidu ostsin, Vello Salo ülemlaulutõlge ja muud sellist kraami. Omandasin täna ka Õnnepalu raamatu ja Kreegi-Mendelssohni plaadi. Viimast nüüd siin tasapisi kuulan ja imelik tunne on, nagu baltisakslased laulaks, sellised i-poolsed e-d, pehmed l-id ja kirglikud h-d (zuitsetamisse rochi jne), sealjuures rohkem naiskonnas, kus kirjade järgi välkusid ei peaks olema. Aga ehk nad seavad ennast dirigendi järgi, naised ju ongi selle koha pealt kohanevamad. Ja vaimulikud rahvaviisid on ikka väga ilusad igal moel.

Mõnevõrra ootamatu töö tuli: korrigeerida hollandikeelseid juppe Kõivu näidendis, mis skaneerimise ja ümberkirjutamise käigus võivad olla pisut moondunud. Ajan neid algversioone nüüd mööda internetti taga, täitsa põnev.

Mul on ajust puudu osa, mis füüsikast aru saaks. Seda enam ajab mind segadusse üks lause uuest toimetamistööst. "But the amount of kinetic energy that actually gets transferred from a bullet to a body is difficult to calculate, since it relies on things like rotational speed and "impulse," which is what physicists call the amount of time two object actually spend in contact." Kas see viimane väide saab tõsi olla?

Tundub, et olen saatanast. Või saatan ise, tuntud ka kui Kärbeste Jumal. Keldriaudikas number 022 tiirles juba teist neljapäeva järjest mu ümber paar puuviljakärbseid. (Või oli see juba uus paar? Kaua nad üldse elavad? Millest nad seal keldris elavad?)Kui ukse enda järel sulgesin, märkasin, et nad tulid minuga kaasa, kahjuks kaotasin nad silmist. Aga see on vist pikim periood, mil mul lemmikloomi on olnud.
Ma pean Keele Infolehte ajakirjanduskeele seisust kirjutama, ei oska midagi öelda ja ega suurt ei taha kah. Küsimusele "Kelle asi peaks ajakirjanike keeleoskus olema?" oskan ma jõuetult tsiteerida ainult Ilfi ja Petrovi: "Uppuja päästmine on uppuja enda asi".