Noh, okei, ei pea ikka emigreeruma.
Aga põhimõtteliselt on mulle nüüd selgeks saanud, et allakäik on alanud. Isiklik, ma mõtlen, vaimsed võimed lahkuvad hoiatamata. Teisest küljest on muidugi hea, kui mõned avastused teevad taas lapselikku rõõmu, vähemalt esialgu. Nagu see, et kui teha õunakooki, mille tainasse läheb pakk võid, ja siis tulemus kahe peale ära süüa, siis ongi ju konkreetselt pakk võid ära söödud, isegi kui see maitses kõvasti paremini, eks ole.
Ja vanainimese kannatamatus hakkab maad võtma. Jätsin Velleri "Nulltunni" tõlke 10ndal leheküljel pooleli, sest asjad nagu Katy Sark, Rool Britannia ja Scherlock Holmes peaksid sundima ostjaid kirjastuselt raha tagasi küsima. Teisest küljest, eesti krimisarja 2. osa vaatasin jälle suuremate solvangute ja silmapööritusteta ära. Noh, oli kohati puine, aga sellist teksti ei saagi muidu esitada kui eteldes, ja sinine valgus ning lause "Tellime DNA-analüüsi" pani meid vanade CSI-fännidena täiesti hüsteeriliselt itsitama, aga asi edeneb ju, maailmas ongi umbes 7 baassüžeed, miks siis mitte jälle evil twin mängu tuua.
Aga Jasper Fforde'i soovitan seevastu soojalt. Oleksin peaaegu öelnud, et kõigile, aga sain sõnal sabast kinni (hmm, sõnal on saba...). Ütleme siis raamatusõpradele. Sain Thursday Nexti tetraloogia läbi, nüüd tuleb kusagilt Nursery Crimes'i sarja otsima hakata.

Olen leidnud uue lõbustuskoha - Postimehe avaliku uudisvoo. Täna näiteks jäi seal silma selline pealkiri:
Kirjutasin üht-teist Levirast ja Starmanist, kui tahate kasutada midagi:
Kahtlustasin siiras pöördumises näiteks Hillar Kohvi või Arnold Oksmaad, aga oh ei, tegu Elioni meediasuhete juhi endaga.
Eile võitis mu südame kutse noorteüritusele, kus oli muuhulgas järgmine lause: "Ema Theresa, Martin Luther King, printsess Diana, Jeesus Kristus, U2 solist Bono jpt on kõik olnud kunagi noored ning läbi julgete ja hullumeelsete otsuste, on nad mõjutanud positiivselt miljoneid inimesi."
Noh, tegelikult on see, et Jeesuse reiting paistab olevat viimasel ajal langenud, ka iseenesestmõistetav. Kus on tema muinasjutuline pulm ja dramaatiline lahutus, söömishäired ja hullumeelse kiirusega põgenemine eeslikaarikus Jeruusalemma Õhtulehe kõmujoonistajate eest? Ja MTV-s pole ühtki uut videot temalt ka ammu näinud. Võib muidugi olla, et ta valmistub väga põhjalikult comeback-tuuriks.

Ega inimesest pole ju kohe aru saada, et tegu on sariabiellujaga, eks ole. Aga tuleb nii välja, et kolmandikus pulmades, kus ma täiskasvanuealisena käinud olen, on peigmees sama olnud. Eks ma muidugi hoidun ka kaasaegsetest tavanditalitustest, ja nagu laupäev tõestas, põhjusega. Pulma...vana/isa/juht rääkis enam-vähem 10 tundi järjest; kui ei rääkinud, siis laulis või mängis torupilli, mille burdoon oli meloodiate toonikaga (vahelduvalt suures ja väikses) sekundis. Ühesõnaga, see oli nagu mingi permanentne rahvateatrietendus. Ma ei oskagi öelda, mis ehk kõige piinlikum oli. Autopiloodiga esitatud tekst, kuidas noored nüüd vanematekodust välja lendavad, kõlas noorpaari keskmise vanuse (36 vist, kui mul abieluakti ettelugemisest õigesti meelde jäi) puhul õige kohatult. Lisaks tahtis vana igal pool rituaale läbi viia ja lolle küsimusi küsida, nagu "Mis on eesti talumajapidamistes kõige suurem loom?", millele tuli rahva seast kiirelt sama loll vastus "Elevant". Aga noh, mis ma ikka õiendan, tähtis on, et see päev noorpaari jaoks tore oli.

Pärnu linnapea saadab Tallinna linnapeale kingituseks varuratta
Okei, enne oli Ratas Viisitammele tammepuu saatnud.
Aga kui Savisaar oleks linnapea, siis kingitaks talle oma saar?

Ahhaa, ahhaa, mul selgelt on Aaa...lzheimer. Eile tuvastasin saatesarjast "Kaunitar ja geenius" veel ühe endise üliõpilase. Ju ta siis väga tihti ei käinud või erakordse vaimupanemisega silma ei paistnud, aga kirjakast kinnitab, et oleme vahetanud meile arvestuse teemadel. Seitsmest kahe noormehega olen siis kokku puutunud. Eesti on muidugi väike, ja meie, geeniused, peamegi kokku hoidma.
Aga muidu ma ütlen, et go, Vladimir! Integratsiooniprojekt tšikiga, kes vaatab teda enamasti kui midagi, mille kass tuppa on toonud, küll silmanähtavalt ei edene, aga kõikidest tüüpidest, kes sinna kogunenud on, on temas geniaalse hulluse potentsiaali ilmselt kõige rohkem, ja nagu nägime, kui tal kas või 1% mingit talenti on, siis 99% tööd tuleb sealt kohe otsa, võib-olla isegi rohkem. Aga võib-olla paneb mind talle kaasa elama hoopis see, et ta nii ilmselt naljaobjekti rolli on valitud. Väiksematele ei tohi liiga teha.

Ei ole võimalik!!! Ma unustasin jälle kohale kandideerida. Täpsemalt, ma ei teadnudki, et konkurss on juba välja kuulutatud ja lõppenud kah. See ei ole normaalne.

Võitlen siin sooviga osta pakk paberit ja õhtul salaja Händeli "Messiase" kogu partituur välja trükkida. 274 lehekülge. Aga selle eest oleks kogu glory of the lord mulle siis revealed (häälda: ri'viiled). Õrnalt segast peksan, aga sellise teose õppima hakkamine võtabki natuke segaseks. Puhtast rõõmust.

Ma käisin vahepeal Leedus, Palangas täpsemalt. B-sani soovil esineb tsenseeringuid, sellepärast siis nimetagem seda üritust Balti ....-de ....-ks. Vanad mehed mängisid tennist ja noolemängu ja boulingas't, ja vist veel midagi, aga autasustamistseremoonial ma väga hästi aru ei saanud, mida täpselt. Sest vaadake, autasustamine käis ju enamasti kohalikus keeles, nii et mulle tundus juba, et olen Channel 9 otsesaates. "The-the-the-fe-fe-fe Kauno klubas."
Pärast oli tants. Publiku tungival soovil pidi lauljatar fonogrammi saatel veel kord esitama Baccara hiti "Yessir, I can boogie". Tegu oli perekeskse üritusega ja kõige suurema lärmi sees kõlarite kõrval magas aastane lapsuke isa rinnal. Kui muusika vaikis, tuli meiega juttu ajama vanamees, kes kinnitas leedulaste austust eestlaste vastu, nii inglise kui saksa keeles, mida ta segamini rääkis. Tal oli ka suupill, aga mida ta sellel mängis, ma ei suutnud küll tuvastada. Siis tulid vanamehe sõbrad, kes avaldasid samuti sooje tundeid eestlaste vastu, aga vene keeles, ja pakkusid brändit. Kardan, et mingil hetkel teatasin lakooniliselt: "Nu, za druzhbu!" Hotelli jõudsime ruttu ja enamasti heade mälestustega, kuigi mitte kogu õhtu ei olnud mõlemal just ühtlaselt kaetud.
Õhtu enne oli ka tants. Ma käisin nimelt ööklubis, mida ma Eesti pinnal kunagi ei tee. Kuna oli 1. september, oli kogu Palanga keskkooli lõpuklass puhtad riided selga pannud ja kohale tulnud. Toimusid mängud ja tantsud, mängud seisnesid selles, et tuli kauboi riietes nolgile lava peal raha anda ja tema avas selle peale mingi kastikese, kus oli kas paber või rahapaber. Mäng sai üsna ruttu läbi. Siis tuli hüpata stringidesse. Üks suutiski. Siis oli pesukausisuuruse kokteiliklaasi oksjon, mille võitis vana morsk (üleni valgetes riietes ja imiku käe jämeduse kuldketiga), kelle lauas istus kaks brünetti, aga kes sellest hoolimata pühendas võidu hoopis naaberlaua blondiinidele. Kui morsk tantsima tuli, võttis ta siis juba kõik neli naist kaasa, blondiinide noortest jõmmidest sõbrad jäid lolli näoga vaatama. Ma kahtlustasin niikuinii kõikides Mažeikiai naftabojaare, aga see vanamees nägi kohe ekstra sedamoodi välja. Palanga keskkooliõpilaste seas täheldasin ma imelikku kommet, et noorukid eelistasid pigem omavahelisi kontakte kui tütarlastega. A tütarlapsed tahtsidki muidugi rohkem ise esineda ja õilmitseda. Kui eelmisel aastal Norras täheldasime, et alaealised tütarlapsed mingist leedu laulu- ja tantsustuudiost üritasid igal vabal hetkel tantsida, nagu Beyonce teeb, siis selleks aastaks oli stiiliikoonide staatuse omandanud Pussycat Dolls. Vöö mõõtu miniseelikud ja kahest taskurätist topid ja muu selline MTV üledoosist tulenev värk. Aga no see oli ka ööklubi, las ta olla.
Palju arutum oli samasugust asja näha laupäeva hommikul Leedu TV esimeselt kanalilt, kus oli vist otseülekanne kusagilt vabaõhulavalt, igatahes osalesid seal laste ja noorte lauluvõistluste võitjad. Ei teadnud ma, kas nutta või naerda. Pesapallimütsi ja punase t-särgiga (kirjaga "Belize") tütarlapse laulus esinesid kahtlaselt sageli sõnad hanky-panky ja spanking. Vahepeal laulsid viieaastased lepatriinud. Siis teatas keegi, et "Man, I feel like a woman". Õnneks ta pealtnäha võibki selleks saada, viie-kuue aasta pärast ja ilma kirurgilise sekkumiseta. Lõpulauluks oli valitud "Like a Prayer" mõistagi, koori ja tantsurühma esituses. Island halasta. See kõik toimus ju hommikul, päevavalges, publiku ees, mis koosnes niikuinii esinejate sugulastest ilmselt, sealhulgas nii vanaemadest kui väikevendadest. Ma jään lootma, et nad lihtsalt ikka ei saa inglise keelest nii hästi aru, kui arvavad. Ega ma muidugi ei tea, mis meil siin laulukarussellis toimub. Aga üks nimi jätke meelde, Lina Juraviciute. Isegi mina jätsin, sest vat nii lahe laps oli.
Mis mind aga kõik see kolm päeva (või siis neljapäeva õhtul vastu pühapäeva, nagu meie ekipaaži juht K seda väljendas)näris, oli teadmine, et needus, ma olen Palangas ju käinud pärast keskkooli lõppu, miks ma sellest mitte midagi ei mäleta?!?! Uduselt meenub natuke valget liiva ja vett, aga kuhu kadus kogu linn, mis selle juurde kuulub? Müstika.