Mul on uued lemmikud, Philippe Jaroussky ja L'Arpeggiata. Eile tuli Mezzost nii mezzikult armas kontsert, et päästis päeva.
Assoo, et ettekujutust saada, mis nii tore oli, valige projektidest Monteverdi "Teatro d'Amore" ja kuulake esimest näidet.

Jummal küll, ülikoolis on küte kohe täiega peale keeratud, avaaktus kell 9 hommikul ja tundides tuleb ka kohe homsest hagu andma hakata.

Kuna viibin koduvanade territooriumil, on telekapult rangelt nende käes. Sestap vaatasin koogi (mammakoduvana kaheksast kihist kokku pandud Napoleon, sõnulkirjeldamatult hea) ja kohvi kõrvale ETV-d. Nobeli kontsert, muusikasaadete ajalugu ETVs ja Vilsandi. Diana Rossi, Neeme Järvi ja (laske-mind-maha-aga-ka) Jaan Tätte musitseerimisvabadust kadestades mõtlesin, mis värk siis on selle taidlemisega mul. Nentisin jälle kurvalt, et nagu tahaks, ei saa/oska, nagu saan, ei taha. Kui kohvi järel käidi välja caipirinha'd, mõtlesin välja, mis see siis on, mis ma tahaks. Ma tahaks laulda:
Kuuba salsabändis
Collegium Vocale Gentis
suvalises gospelikooris sealpool Greenwichi meridiaani
segakooris Latvija
kõiges, mida juhatavad Neeme Järvi ja Tõnu Kaljuste
ansamblis Mahavok.
Nagu öeldakse raamatus "Kaksteist tooli", Klavdia Ivanovna oli rumal ja tema auväärne iga ei lubanud loota, et ta kunagi targemaks saaks. Mul sama lugu.

Aga seda viimast ta ju tõesti ilmselt oskab, eks ole.

Five-year-old is youngest to pass a GCSE

Dee Alli

A five-year-old became the youngest person ever to pass a GCSE exam by registering a C-grade pass in maths.
Dee Alli, who signed up for the Excellence in Education programme in Southwark, south London, is also the best friend of Paula Imafidon who herself caused headlines previously by becoming the first person to pass an advanced maths exam at the age of nine.
"I treat maths as a game so I don't think of it as an exam," she explained.
Asked about her future, she said: "I want to be a princess living in a big house so I can count out my money."

Vaatan ja vaatan seda kulturträgerist Kalevipoega ja mõtlen, et oleks nagu sellist tüüpi juba näinud kusagil, kui taipan: see on ju sulam kahest Arnoldist, Rüütlist (laup+soeng) ja Schwarzeneggerist (kehaehitus).

Käisin eile ettevaatlikult töö juures istumas. Ei, teha veel midagi ei taha. Läksin raamatukokku, võtsin seitse raamatut ja lugesin ühe kohe läbi. Le Carre ikka oskab.
Katsetan ka paljudest soovitustest läbi käinud China Mieville'iga, aga jube aeglaselt edeneb, isegi nii-öelda noortekas "Un Lun Dun", kus on pildid ja puha. Vt nt siit, mida sealt leida võib. Tõsi on, et väike konstrueerituse maik on juures ja tundub, et "seda kõike on liiga palju", nagu ütles Lövnäsi Kristin.
Ahsoo, ja suurte tähtedega meeldetuletus endale ka siia: EI VÕTA ENAM TOIMETAMISTÖID, MIS ON TÕLGITUD KEELEST, MIDA EI OSKA.

Ja see aasta tõi veel ühe ootamatu asja: esimene (ja kardetavasti ka viimane) kord Kadrioru roosiaias vastuvõtul käidud.

Eile hakkasime juba unele sättima, kui Mezzos alustas pikemat sooloesinemist Dean Martin. 45 minutiga jõudis ta oma 25 laulu ära esitada, enamik sellise Jack Nicholsoni irvega, et beibi, sa praegu ei tohiks oma õnne uskuda, sest kohe juhtun sinuga... mina. Hommikul lugesin, et kõik see napsiklaaside-sigarettide asi oli rohkem butafooria, aga töötas, pagan võtaks. Mingiks hetkeks maandus kogu interpretatsioon selliseks leebeks pingutusevabaks libistamiseks, mitu korda murtud sõrmed svingivalt nipsu löömas ja ma uinusin, naeratus näol.

Ei jää kaks kolmandata, ei jää.
Kui talitusest väljusin ja Narva mnt ületamise võimalust ootama jäin, sattus rohelise tule joonele meeskodanik, pea ja ka osa kehast hellalt vastu puud nõjatumas. No näed kui tore, ka kivikõrbes leiame meie, metsarahvas, taimset tuge. Kuni meesterahvas püksiaugu aeglaselt, kuid hooletult sulges ja näppe lehvitades minema kakerdas.
Valisin bussipeatusesse jõudmiseks teise tee ja astusin esimese võimaliku bussi peale, mis küll otse õuele ei too, aga noh, natuke võib ju jalutada ka, valge veel.
Paesilla peatuses trepist üles rühkimises jäin kolmandaks, teise koha võttis võimsa spurdiga üks rott. Järeldan, et Lasnamäel ei tohiks endiselt pühakodasid olla, sest mingi nälginud kirikurotiga tegu polnud. Pigem tuli meelde tore inglise väljend 'fit as a butcher's dog'. No oligi väiksema koera mõõtu isend. Aga ei, tore, valijatele antud lubadused on ilmselt täidetud ja isegi loomlasnamäelased ei näe nälga, spordivad meelsasti ja kui aega saavad, käivad ka kultuuri nautimas, Kumu on ju kohe üks peatus linna poole.

Tartu mnt-d mööda sisse sõites jäävad ühe pika halli maja peal silma sildid 80D ja 80B. Miks C-korvi jälle ei ole, küsib rahulolematu ostja.
Ma olen ise natuke ärev kah, põhiliselt sellepärast, et see pole mitte toimetamistöö, vaid laskmisharjutus "Jooksvad metssead", ma ütlen. Ilmselt täringu viskamise järjekorras saabunud peatükkidest (5, 1, 3-4, jälle 5, 6, 2) enam-vähem mingigi pildi ette saanud, ette-tahaviited sisse kirjutanud, helistas autor, et ei, see 1. peatükk algab ikka nüüd hoopis teisiti ja 5ndas on ka tükke ümber tõstetud, aga aitäh, homme läheb küljendusse. Kui muidugi saaks homme hommikuks veel mingeid märkusi, et kuidas tundub.
Nii, praegu laekus väikse üllatusena ka proloog.

Käisin täna esimest korda teadliku elu jooksul mööda Tartu kesklinna, endal põlved paljad, st lühikesed püksid jalas. Järele mõeldes, sel aastal on üldse mitu asja esimest korda ette tulnud.
1. Võitmatu soov regulaarselt spordiga tegelda.
2. Ära trükitud luuletus.
3. Kõrvallauses esitatud ettepanek juhuslikuks vahekorraks ("Aga mis sa ikka arvad, kui õige?") Ma ei arvanud, et.
Ühtlasi on õhus võimalus, et esimest korda pärast esimest klassi võib juhtuda, et õppeaasta algab ja ma ei laula üheski kooris.

Vaevaga omandatud inimsõbralikkuse kiht hakkab jälle pealt ära kuluma. Saan juba tasapisi tuvi- ja kassitädidest aru - nendega on ju tõesti palju lihtsam.

Esmaspäevane rubriik "Joodikud ja meie" näib ennast ise kirjutavat.
Kontoris jõudsin just tegelda võrdlemisi elujaatava tekstiga, miks on täis peaga ringi kakerdades taskulambist kasu, kui helistas klassivend. Päris, kus ma olen ja mis ma teen. Ütlesin. Eksalteeritud hüüatusest "Ilus!" (kasutades kokkutuleku vaatlusandmeid) järeldasin, et kahe peale on meil keskmiselt keskmine joove. No nagu siis, kui on kaks kassi ja kuus käppa, võib olla nii, et on kaks kolmekäpalist, aga võib olla ka käppadeta kass ja kuuekäpaline (mälestused Lauri Leesi õpiku tekstinäidetest, pärast maadlust prantsuse keelest umbes tõlgitud haltuura toimetamisega väga päevakohane). Küsisin sellegipoolest, kus ta siis ise on. "Mina olen purjus," teatas ta. Mõistsin edasisest dialoogist, et ta sooviks, et ma ka sinna tuleks. Napisõnaliste külmade vastuste peale sai ta siiski pretensioonide alusetusest aru ja lõpetas mõnevõrra kohmetult. Jäin võrdlemisi murelikuks. Paistab, et teise klassivenna kirjeldus tema tööst "Hakkab esmaspäeval venelastega jooma ja paneb reedeni välja" vastab tõele. Ma isegi ei tea, kas ja kellele kaasa tunda.
Joodikute skaala teise otsa näide, vaimse töö proletaarlane laekus kontorisse, näol päikeselisele jumele lisandunud mõned verevalumid, see-eest hammaste seas oli puudujaid. Win some, lose some.
Lasnamäel, kuigi ma pole mingi Grissom, oskasin vedeliku voolamissuuna ja pritsmete järgi otsustada, et jälle oli keegi lifti uksed avanud ja sisse kusnud.
Do you, by any chance, like Mondays?