Tähendab, seltsimehed superstaarid. Üks asi on väita, et teil on laul laulmata. Tõesti, hullem oleks, kui teie laul oleks lauldud. Teine asi on see, et aeg sõidab mööda kiirteel, samas aga jälle voolab nagu jõgi ja miski on tunnete kee. Igaühel pole ju eesti keele pöördsõnastikku kohe varnast võtta, kus on pika e-ga lõppevaid sõnu kõvasti. Tunnete adõgee. Tunnete rambujee. Või tulgem siiski mõistuselee. Tunnete allee. Tunnete armee. Tunnete kabaree. Mõned on isegi ühesilbilised, kui väga vaja on. Tunnete fee. Tunnete lee. Tunnete pee. Oh jah.
Aga mis mõttes "Meil on laulmata laul, on me muusika see meloodia ja viis"? Kusagil nutab üks emakeeleõpetaja.

Rabakontserdile jõudsime sel korral selleks hetkeks, kui päris mitu inimest juba magas, kõrvalmättal jõid mehed pooleliitrisest õlleklaasist midagi läbipaistvat, mis võis olla viin toonikuga, ja Joller laulis, et ta kõnnib hilisel õhtul veel üksinda metsateel. Väikeste mööndustega oleks see ka meie kohta kehtinud, aga tegelikult oli siiski pigem varahommik ja kõndimine meenutas juba sel määral sörki, et rahvusvahelistel käimisvõistlustel oleks meid reegli "üks jalg peab kogu aeg maad puutuma" rikkumise eest rajalt maha võetud. Jäime lennartmerilikult hiljaks, muud midagi. Mitmel põhjusel, millest üks võis olla see, et me ei võtnud piletil kirjutatut liiga tõsiselt. No tõepoolest, kes tuleb selle peale, et teatada rabasaarel toimuva ürituse kohta, et kohad pole nummerdatud? Mida seal saaks nummerdada, mättaid? Nii et kontserdi algus kl 3 tundus ka selline... suhteline mõiste olevat. Aga noh, igaüks esineb oma paradigma/rikutuse piires. Politseinikud näiteks arutanuvat (raporteeris Kristo M), et näe, Võsa Petsi tuuril oli ikka vähem rahvast, kohe kolm või lausa viis korda vähem. Kiirabi tüübid tegid puu najal reidipilte, tõsi, pärast kontserti, mitte selle ajal. Mina vaatasin hardusega laugast, milles omal ajal olevat ujunud Mart Saar, ja tegin uduse pildi millestki, mis võisid olla pohlad (väga huvitavas toonis marjad igatahes, põhiliselt rohelised, aga kerge roosa-lilla õhetusega). Ma ei ole ju loodusega sinasõber, pigem teretuttav, nagu ka sõnastikuteadlase Enn V-ga, kellele ma selge häälega keset raba tere hommikust ütlesin, aga kes sellele väga kõhklevalt vastas.
Edasi oli kõik väga rahulik, mida soovin teilegi.

Haltuuraraha laekumise järel lubasin jälle endale paar plaadikest. Ashkenazy esitatud Rahmaninov oli kuulamatagi kindla peale minek, King's College'i poistekoori Bachi motetid ja koraalid olid aga natuke kahtlased, sellegipoolest ei hakanud poes kilepakendit lahti rebima ja üle kuulama. Üleeile võtsin nad siis ette. Ja umbes 10 minuti pärast mõistsin, et olen omandanud täiusliku karaokeplaadi "Laulame neid koraale jälle". Mida ma ka tegin, õnneks kedagi töö juures enam polnud. Motettidega on asi kahtlasem, sest poisid kalduvad natuke väsima, kuigi pusivad usinasti kõik noodid ära laulda. Meeshääled esinevad mingi britiliku(?) härdusega, aga kokkuvõttes pole viga, tegu on nostalgiatootega tüübist "vana hea Inglismaa ja tema kaks ülikooli" nagu krimisari "Inspektor Morse" ning Stephen Fry, Hugh Laurie ja sõbrad. (Vaadake kas või koori täiskasvanud liikmete tutvustust.) "Briti poissmehed" (kes pagan see nende kohta nii ütles küll?) tulevad augusti alguses Eestisse esinema, aga selleks ajaks on meie kooril planeeritud Krimmi poolsaare positiivne hõlvamine.
Ma pean nüüd välja mõtlema, mida juuliga pihta hakata. Töötada ei viitsi ja puhata ei oska, nii et pärast oleks tunne, et voh, puhkasin.

Miks ma täna nii palju mölisen? Sest keeleeksamite hindamise Euroopa keeleõppe raamdokumendiga ühildamise käsiraamat ei ole eriti inspireeriv lugemisvara. Seevastu liigub mul peas palju mõtteid keeleoskuse kui niisuguse kohta. Eriti äritegemise keele koha pealt, sest tutvusin teose "Business Discourse" abil igasuguste ärikeele uuringute tulemustega. Selgus, et inglise keelt võõrkeelena kõnelejad saavad üksteisest väga hästi aru, aga kui mõni native speaker sekka satub, on jama lahti. Mul on see kahtlus ammu olnud, et eks me kujuta suures osas ette, et patrame küülikut nagu lihavõttejänesed (Neil Simoni "Lollides" öeldi nii, kui ma õigesti mäletan). Siis aga tuleb keegi ja hakkab meie omaloomingut laadis "English well speeched here" nähes kohtlaselt itsitama. Kalori kogemus Bratislava Ibise reklaamlausega pani mind kõnealuse hotelli kodulehekülge üle vaatama. Esmapilgul oleks nagu täitsa nitševoo. Siis aga märkad asju nagu "a bar with snacks open 24/24" ja "120 accessible rooms". Ja siis ongi tunne käes, et maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine.

Filosoofiateaduskonna listi saadetakse teinekord ikka valimatut sodi. Praegu tuli pakkumine osaleda maailma noorte liidu vms suvekoolis "The Drama of Human Existence". No mida on teil vanale draamakuningannale selle koha pealt õpetada?
Aga kõige rohkem meeldis mulle ikka selle koha nimi, kus üritus toimub: Targu Mures. Oleksin minagi.

"Pealtnägijate sõnul solvas ohver eelnevalt oma ründajat rahvuslikul pinnal." Ja pärast läksid rahvusliku pinna pealt kusagile ära? Välismaale?
***
"Mul on veel plaatimine, tellingud, vene keel ja praktika teha." Kutsehariduskeskuse läheduses elamine pakub sissevaateid tulevaste asjalike elukutsete pidajate maailma. Olen kuulnud ka dialooge, kus kellelgi tuleb laua katmine järele teha ja baaritöö praktika hakkab siis kohe.

Aga tänastele mitte niiväga praktiliste erialade lõpetajatele muidugi kõigile palju head ja paremat.

Eilse päeva sisustas koosolek. Koosolekule andis nii-öelda helistiku kolleeg See, Kes Kogu Aeg Räägib, kes andis projektijuhi esitatud paberile allkirja ja teatas siis vaikselt, kuid kuuldavalt: "Get lost." Ei ole minagi projektijuhist vaimustuses (ikka ärritab ju see, et su nime järjekindlalt valesti kirjutatakse), aga kui eksamikeskus on ta tööle võtnud, siis töötagem koos. (Eksamikeskust tegelikult ei fänna eriti vist keegi, populaarsuses võistlevad selle töötajad enamasti ju riigikogulaste ja slolehe ajakirjanikega, ja eks nad üht-teist on oma maine ärateenimiseks teinud kah. Mind võttis eile sõnatuks teadmine, et kui Tallinnasse koosolekuks eelmisel õhtul valmis sõita, tuleb kulude hüvitamise jaoks esitada seletuskiri, miks on piletid eri päevadest.Tundsin ennast nagu Toomas Alatalu pärast valijale lasteprae tellimist.) Siis selgus, et analüüsiks on paljundatud valed tööd. Siis esineti kohal mitteviibivate inimeste vastase umbusaldusavaldusega, mis tuletas meelde, et kui mittekohalviibijad ükskord kohal viibisid, esinesid nemad omakorda umbusaldusavaldusega Selle vastu, Kes Kogu Aeg Räägib, õigemini, panid kahtluse alla tema töö mõttekuse ja kasutuskõlblikkuse. No just sellisel heinamaal peamegi pidu. Samal ajal illustreerib töörühma tulevase produkti vajalikkust juba see, kui kõndida pedas viiendalt korruselt sööklasse ja lugeda seina pealt, et pakutakse hak. rulli mädaroiga kastmes, ja kus tütarlaps leti taga ei saa aru küsimusest, kus saab käsi pesta.
Äkki eile oligi lihtsalt halb päev? Kui tulin üle Raekoja platsi, anus giid väsinud välismaalasi: "Please stay with me for another ten minutes, then I'll let you go, take my word for it." Kiirendasin sammu ja olin raudteejaamas peaaegu pool tundi enne rongi väljumist, võtsin vagunis koha sisse ja hingasin välja. Umbes selline tunne oli, nagu vanasti välismaal Eesti Õhu lennukisse astudes, et nii, nüüd olen kodus.
Ma annan endale täitsa aru, et kõlan nagu hüsteeriline vanamutt (kes ma ju ka mingis taustsüsteemis olen), aga mis toimub? Juba teist korda tulen ma keeleinimeste kogunemiselt tagasi täielikus kummastuses. Kas nii ongi, igal pool ja kogu aeg? Kus ma seni elanud olen?

Kas pole irooniline, et linnas, kus tähistatakse maksikoer Fiki sünnipäeva igal aastal, on ühtlasi Tšehhi kõige kitsam tänav?