Elu ja viinajoomise tõepärase kujutamise huvides oleks tungivalt vaja näkkidega reklaamile teha ka järg, kus need kolm tonti hommikul ärkavad, lõke on kustunud, kurk kuivab ja mälusektor alustab ettevaatlikult esimest koosolekut. Esimene tüüp, kelle näol tõusev päike paneb helendama korraliku kihi soomuseid, küsib teiselt: "A kus tibid on?" Teine silub blondi paruka näo eest kahte lehte ja üritab meenutada: "Noh, mingi hetk sa tahtsid hirmsasti ujuma minna..." Kolmas ei ütle midagi, sest üritab juba pikemat aega kalaluud kurgust välja köhida.

Loen keeleteaduse sõnastikku. Senised võitjad sõna kategoorias on mõtt ja keelte nimede kategoorias nahua.
Päeva teadmine on see, et nexus on nii muu seas ka predikatiivne tarind, mis osutub käsiraamatu andmetel lihtsalt lauseks. Esinevad naisansamblid Laine ja Lause.

Silmahakanud väikevorme:
tervitus vene muusikakanalil "Vladivostok spi spokoino! tvoi mentõ"
järjekordse vjaagrapakkumise teinud spämmer oli valinud nimeks Mogens Estrada. No tõesti, segens, krae, kuhu kursid.
Silmajäänud väike vanamees Mezzo-kanali dokis osutus legendaarseks dirigeerimisõppejõuks Ilja Mussiniks, kes rahvusvahelise dirigendidebüüdi tegi 92-aastaselt. Vaatasin, kuidas noored talendid ennast tema meistriklassis higiseks vehkisid, aga ikka midagi ei juhtunud, ja kuidas siis taat tuli ja tegi umbes kolm ökonoomset liigutust, mille käigus pianost sai fortissimo. Filmi lõpukaader, kus ta seisis konservatooriumi üleelusuuruste uste ees, püksid natuke lühikesed ja mantlivöö peaaegu kaenla all nagu vanameestel ikka, oli vaatamata oma ilmsele klišeelisusele (väike inimene, suur muusika, elav ajalugu jne) ikkagi kuidagi liigutav.

Järjekordse haltuura kallale ei saa asuda, sest tõlkija nokitseb ikka veel, nii loen ajaviiteks neid pakse raamatuid, mida enne ei viitsind ette võtta, kuigi huvi oli. Näiteks Martina Cole'ist räägiti mingis briti lehes kui memmest, kelle raamatuid kaks jõulu järjest on kõige rohkem ostetud. Raamatukogus oligi kohe see raamat varnast võtta. Nuuh, jah. Aktsiooni oli kõvasti, verbidest tooksin esile süstima, nuuskama, peksma, tulistama, petma, süütama ja muid selliseid igapäevategevusi kirjeldavad sõnad, tegelasteks on vaesed East Endi proled ja organiseeritud kriminaalid. Jõuluraamat tõesti, sest pahad saavad oma palga ja kangelanna leiab õnne. Aga ma hakkan valju häälega oigama, kui näen selliseid lauseid nagu "Like all bullies, she was really a coward" või "She did not know that the animosity towards her was caused by her own behavior". Eks ole, oleks ta teadnud, oleks kohe paremaks hakanud. Võib-olla oli marginaalselt huvitav, et ühe teemana oli ette võetud see, kuidas emad poegi haiglaselt jumaldavad ja näiteks tütarde vastu armukadedust üles näitavad, aga seda käsitleti tabloidajakirjanduse ahastamapanevalt lihtsameelses stiilis. Tegelikult võib vist öelda, et kogu raamat oligi üks 600-leheküljeline The Sun. Kuidas elu ja kirjandus aga täiesti uskumatult põimuvad, näitab see uudis, mille MC nime googeldades leidsin.
Elu oli palju ja kirjandust vähevõitu ka kardinaalselt teistsuguses tellises, millest ennast lõpuks läbi närisin. Seda võiks nimetada võtmeromaaniks, kui see oleks vähegi romaanjam. Suhteliselt läbipaistvad nimed saab kiiresti lahti pusida ja ei osanud mina nutta ega naerda, kui Eestist tulnud reporter initsiaalidega NR nii muuhulgas kapist välja visati. Või kuidas autorile ilmselgelt ebasümpaatsel tegelasel, kes peab aeg-ajalt üldisest narratiivist väljalangevaid, masendavalt ebaloomulikult mõjuvaid sisemonolooge, lastakse autoõnnetuses hukkuda, kuigi prototüüp on elu ja võib-olla isegi tervise juures Eestisse naasnud. Kahju, et keegi autorile bloogipidamist ei osanud soovitada. Või psühhoterapeuti. (Või soovitas psühhoterapeut raamatu kirjutada, et aastakümnetepikkusest kannatamisest lõpuks üle saada?) Et nüüd aga ka midagi hästi öelda, siis minu jaoks oli huvitav raamatus aeg-ajalt esile tulev eesti-inglise segakeel, üldse oleks praegu need Ameerika Hääle saated lingvistidele tore uurimismaterjal.

Ostsin toreda uue aasiapärase kööginoa. Vigastasin ennast juba seda pakendist välja võttes. Pakendiga. See aga ei takistanud mind noaga mängimast, et olen seitsme samurai kaheksas, vähetuntud kaaslane, kes otsustas vaenlaste asemel tükeldada köögivilju. Järgmisena on mul aga plaanis areneda ja hobina ette võtta viljanikerdus.

Oh taevas, ei saa olla! Minu püha raamatu "Õpetusi ja harjutusi algajale keeletoimetajale" täiendatud ja parandatud variandi harjutuse 25 lause 27: "Oma valdusi tutvustades ei varja Lass rahulolu uuest renoveeritud köögist". Ei pääse liislassist, ei pääse! Mis järgmisena, analüütilise filosoofia seminar "Heideggerlik vaade: milles on liislassi liislassilisus?" Akadeemia erinumber "20 aastat liislassi, siirdeühiskonna sümboli sünnist. Interdistsiplinaarne käsitlus"? Bak-tööd sotsiaalteaduskonnas "Liislass kui meem", "Liislass kui FSB edukaim propagandatrikk", "Liislass kui bränd" jne? Nüüd jääb tal veel k-erakonda astuda ja siis võiks tasapisi kaaluda juba Tallinna lahte selle töllaka Kalevipoja asemel liislassi kuju püstitamist.
PS Ma ei julge oletada, mida vahvad reklaamiinimesed peavad silmas väitega, et k-erakond on kõige naiselikum erakond. Pildi järgi otsustades, et ta on siis midagi blondi, pehmet ja roosat, mis toob jällegi pähe järgmise küsimuse, sedapuhku Rakvere lihakombinaadi reklaami teinud inimestele. Miks visuaali järgi otsustades emis mehehäälega räägib ja laulab?

Eile nägin bussis groteskset vanamutti. Kummalgi põsel suur laik punast huulepulka laiali määritud, umbes nagu tegelasel kostüümidraamas Päikesekuninga õukonnast.
Öösel ei tulnud und ja vaatasin siis uuesti "Stigmatat". Reklaamipauside ajal käisin köögis granaatõuna söömas ja aknast välja vahtimas. Vastasmaja akendest olid valged vaid vähesed, ühest, ühetoalise korteri köögi omast paistis laelambi all seisev ja midagi lugev vana naine, kes aeg-ajalt kummardus laua kohale midagi kirjutama. Äkki lahendas ristsõnu või midagi? Järgmise reklaamipausi ajal ta istus sealsamas laua taga. Kell oli juba veerand kolm vist. Aga noh, miks mitte, kes keelab. Seal majas on terve püstak vanu naisi, kes veedavad lõpuni jäänud aega, nagu tahavad ja oskavad. Paratamatult teades, et ükskord tuleb kontroll ikka käest ära anda. Mõtlesin, et see ongi vanaduse ja surma juures kõige hullem, et igal juhul peab keegi pärast sinu järelt koristama. Isegi kui paremad riided juba valmis pandud ja kirsturaha seeniorkaardiga jupikaupa välja võetud ja kindlasse kohta peidetud, ei saa kõige eest ise hoolt kanda. Keegi peab sinust allesjäänu, sinu taara nii otseses kui kaudses mõttes ära viima.
Jah, see vaevab mind. Ja ümbritsev tuletab mulle seda pidevalt meelde.

Samas ei lükanud Mehtonen ümber, nagu poleks laevareisil mitte midagi juhtunud.
Originaal on sama tore: Mehtonen ei kuitenkaan kiistä, etteikö jotain olisi risteilyllä tapahtunut.
Kuidas see Hashekil oligi: jäägu nagu oli, eks midagi ikka olnd, ega kunagi pole olnd, et kudagi polnd.

CSI TV3s
"He had a broken neck. He would be quadriplegic." - "Tal oli kaelaluumurd. Ta oleks olnud neljajalgne."
Ma pean ütlema, et mulle ei meeldi Nipernaadi-aineline viinareklaam. Mis järgmisena, "Tõde ja õigus"? Kui Krõõt oleks Red Bulli kätte saanud, oleks ka töö läinud lennates?

Winston Churchill Heathrow's, AD 2006.
"Mul pole teile pakkuda midagi peale vere, higi ja pisarate."
"Kui need on 100milliliitrises pakendis, siis tere tulemast pardale."

Saates "Aeg luubis" näidati tabelit, millest selgus, et aastatel 2001-2006 on Prantsusmaal liiklussurmade arv vähenenud 41,6%. Times väidab, et aasta algusest peale on Prantsusmaal maha põletatud keskmiselt 112 autot päevas. Mis nii viga liiklusohutust arendada.

Mõnikord on nii, et teeks kohe 40 grammi konjakit või midagi. Kõik töötab vastu, kõik ajab närvi.
Eile kuulasin ma bussis kolm peatusevahet, kuidas noorukid selja taga rõvetsesid ja mingi tibi kiunus "oitramaitahakuuldaseda", andes kogu ülejäänud paralingvistilise arsenaliga mõista, et kuulaks veel ja veel. Kui jõuti "miinus 29 kraadi juures kused, jäätub ära laks-laks-laks, nagu mahlapulk, siis pakud tead, et näe apelsinimahla pulk, võta" juurde, viskas mul lõplikult üle, tõusin püsti ja esitasin viisakalt palve, et mulle öeldaks kas või üks põhjus, miks ma seda möla kuulama pean. Nooruk 1 ehmatas nii ära, et pidi ennast tükk aega koguma, siis kogeles: "Ei, kui te nüüd nii küsite, siis ei oskagi kohe seda ühte või...". Andsin mõtlemisaega, et võtku rahulikult, aga vat ühte põhjust ikka tahaks kuulda. Teised tüübid olid vait, ootasid ja jälgisid kõneisiku ponnistusi. Nooruk 1 vaatas lakke, alustas uuesti: "No lambist siin ei oskagi kohe võib-olla, need lambid siin...". Pakkusin, et äkki ongi asi selles, et päevavalguslambid, et äkki halogeenlambid sobiksid paremini. Mingi nõrganärvilisem tegelane kambast turtsatas. Nooruk 1 sai jõudu juurde ja haaras mängu bussiaknast paistvad lambid hamburgeriputka juurest, kus tal kindlasti tuleks parem mõte kohe. Tundsin, et aitab teatrist, ja otsustasin sirge seljaga lavalt lahkuda. "Ah lähete juba maha või," tundis nooruk 1 kaasa. Läksin jah, aga mängu alguse halva ajastuse tõttu ei olnud me veel kodupeatusse jõudnud. Kõndisin porises pimeduses kodu poole ja mõtlesin, et ilmselt kui mingi meesterahvas oleks õiendama hakanud, oleks tüliks läinud, aga minusugusest väikesest tädist ei oska keegi midagi nii arutut oodatagi, nii et pääsesin tegelikult kergelt. Iga kord aga ilmselt nii hästi ei läheks, sestap kordaksin Al Capone'i ütlust, et paljugi saab korda saata hea sõnaga, aga veel rohkem hea sõna ja suure püssiga.