Jooma- ja seksilaulude esitaja karjäär katkes mul siis paraku just siis, kui teos hakkas nagu enam-vähem välja tulema - sõnu ei pidanud enam kokku veerima ja dirigendi poole õnnestus ka aeg-ajalt vaadata. Loomulikult oleks eilne kontsert andnud tubli ee (esi:ee:ett) ihtüoloogidele, sest kalu tuli igalt poolt, klaverid ehk välja arvata, aga mürts oli aga ju ometi muljetavaldav, oletan ma. Igatahes jõudu esitajatele tänaseks ja homseks.

Uni alguses ei tulnud, siis ei läinud. Pole vist seni kadunud. Tulin mööda Salme tänavat ja kõik oli nagu Lynchi film. Alguses nägin ühe aia ääres traatvõrgu taga metskitse jala juppi, umbes 20 cm pikk, sõrg ja karvad küljes. Üsna värske paistis olevat, verine osa oli helepunane ja kontki heledapoolne. Siis oli värava külge klammerdunud üks helesiniste silmadega vanainimene, kes küsis, mis päev täna on. Ma ütlesin, et esmaspäev. "Ah esmaspäev, ma mõtlesin, et pühapäev." Jah, juba esmaspäevaks kätte läinud. Siis oli ülevalt avatud pakettakna vahelt nina välja suruda üritav kass, silmis selge meeleheide. Õnneks sai tänav enne otsa, kui mõni vana indiaanlane oleks vastu tulnud ja öelnud, et öökullid pole sugugi need, mis nad paistavad.
PS. Mina loen Slolehte.
PPS. Inimesed, kes elavad klaasist majas, ei peaks kive pilduma.

Aitäh, ma sain tordi kätte. Kõik sõivad ja kiitsivad.
Ela sada aastat veel, õnne sulle eluteel, EE.

Küsimusi paistab olevat teistelgi. Näiteks Vahur Kalmrel: "Elu Tartu kalmistul: kuhu on kadunud oravad?" Õnneks on sellele küsimusele lihtne vastata. Päris mitu on näiteks Tallinna ministriks läinud.

Täna tuli jälle pauguga peale, pedagoogilis-töistel ja taidluslikel põhjustel, see tunne, et miski ei tule välja ja ei hakkagi tulema ja miks ma pean seda tegema ja ma ei jaksa ja midagi muud tahaks üldse ja nii edasi. Ühesõnaga, et olen väike veider vanamutt, kes on sattunud igale poole sinna, kus temast on rohkem kahju kui kasu. Friiklus võttis tegelikult pöörded peale juba eile, kui vaatasin "Red Dragonit" ja kordasin pärast vaikselt oma parima psühhopaadihäälega "Hello, Clarice!". Endal hakkas õudne, aga mitte näitlejameisterlikkuse pärast.
Siiski on maailmas ka midagi toredat, ka teine nähtud osa"The Mighty Booshist" ei petnud lootusi.

Jälle on mul rohkem küsimusi kui vastuseid. Aga nii arenemegi, kõiges kaheldes, kõike uurides.
Postimees ütleb, et Kati Tootsil pole uut meest. Aga kas tal vana mees on?
Kumb tüüp see Perenaise saia reklaampildi mees on, sadist või saiafetišist? Miks muidu räägitakse seal, et nii kui Perenaise majja tood, on muretu elu, mängid aga pilli või näpistad kallimat kannikast?
Miks ripsmetušši peab reklaamima Penelope Cruz, kellel niigi pigmendipuuduse pärast nutta ei ole vaja? Miks ei võiks palgata hoopis David Carusot, kelle nähtav karvastik on muidu sihuke kuivand porgandi karva, aga kui ta oma pea külge kasvanud päikseprillid ära võtab, on näha, et silmade juures on keegi ikka järele aidanud. Võib-olla teda muidugi proovitigi kasutada, aga kuna tal on kombeks kõike tähtsat kaks korda öelda ("Will you f... off now?" - "I will, evil suspect, I will"), siis otsustati, et daah, võtame kellegi, kes näidelda oskab.
Kui ma niikuinii CB kolmest esitusest kahel osaleda ei saa, kas ma peaksin täna õhtul proovi minema?
No ja lõpetuseks muidugi igipõline favoriit: mis mõttes?

Sirvisin sissejuhatava töö valvamise ajal audikasse jäetud Tartu Rahvaülikooli tutvustavat vihikut ja hakkasin piinlikult kõvasti naerma. Lk 9 teatatakse, et on uus kursus edasijõudnutele, hobuste maalimine. Kohe tuli meelde väikese Hundu isa, kes käis õhtukoolis, aga mitte ühes klassis karuga, kes oskas joonistada ainult rõngaid, vaid talle andis õpetaja joonistada juba hobuse! Siim Susi IIb, no tõepoolest.
Aga muidu on kosmos minu vastu. Või mina ka ei tea, mis väed Elioni jälle nuhtlesid, igatahes jäi eile "Dexter" nägemata, internetti polnd, telefon oli tumm, nii et tasuta teavet küsida ei saanud, ja moblast kuulasin oma raha eest 10 minutit instrumentaalset vikerviisi. Oleks kusagil ka mõni selgitus, et mis mõttes või kas tuleb ka edaspidi veel sageli ette, et telepilt on nagu viietuhandene pusle pärast orkaani ja lõpuks tööle hakanud telefonist kostab eeterlikku müra.
Töö juures teatati, et muu remonteerimise käigus on viga saanud peahoone küttesüsteem, miska tuleb kuidagi ise, sisemise põlemise abil sooja saada.
Ja peamine, mida tahaksin oma edaspidise vaimse seisundi kohta öelda, on see, et ma pean sel semestril ühte ja sama juttu rääkima seitse korda nädalas. Nii tore tunniplaan siis sedapuhku. Äkki peaks ikka tõesti meremeheks hakkama.

Ahjaa, muidugi, kooliaasta alguse puhul ka midagi: Tere, kool!

Ma olen ilmselt juba rääkinud, et keelekorralduse teooria guru Valter Tauli on minu iidol. Võtke näiteks tema järgmine tervemõistuslik mõttearendus. "Grafeemid b, d, g, ž sõna algul moodustavad tülika erandi, kuna piir laensõnade vahel kus tuleb kirjutada p-, t-, k- ja kus b-, d-, g- on meelevaldne ja tuleb memoreerida. Radikaalne ja järjekindel uuendus oleks kirjutada alati p-, t-, k-, š. Kuid kirjutusviis nagu pallaad, traama, kümnaasium oleks vastuvõetamatu paljude eestlastele. Kergemini teostatav reform oleks säilitada b-, d-, g- puhtliteraarseis ja abstraktsõnades ning tarvitada p-, t-, k- igapäevastes konkreetmõisteid väljendavais sõnades, näit. petoon, parakk, peebi, tiivan, tiviis, kraniit, kripp. Ka ž sõna algul on asjatu komplikatsioon eesti foneemisüsteemis ja ortograafias. [...] ž võiks kergesti asendada š-ga, samuti dž grafeemiga tš."
Ja mitte ainult sõna alguses, hüüan ma pärast esimeste etteütluste parandamist vaimustunult. Milleks seda "katusega zorrot" vabše vaja on? Ajab ainult vett segaseks. Ma saaks aru, et neid siis vähemalt õpetataks järjekindlalt, aga ei. Miks ei ole programmi "Mõmmi ja aabits. The sequel", kus kõlaksid salmid "Ehhee-ehhee, mul selge on tsee, kui uksel peal ees on kaksisvee-tsee, ei püksi ma tee" vms?
Riimimine toob meelde selle, et mõnikord on parem, kui teose sõnu ikka liiga täpselt ei tea. Võtkem näiteks "Baieri laulud" ehk siis "Carmina burana", meie sellesügisese suurprojekti.
Baier toob niikuinii kohe meelde RTLi omaaegsed heina- ja seksifilmid, aga eesti tõlkes on asjad omandanud eriti nilbe vemmalvärsi vormi: "Mu armsaim mees! Võta mind, ma nüüd su ees!" või "Ela hästi, ilmamaa, nõnda rõõmurohke! Sinu sõna kuulan ma, sest nii tihti pakud mõnuohke." Mmmmõnuoheee! Saidilt "Teach yourself Latin" leiame viimase kohta tagasihoidliku seletuse: Song of a medieval sex-worker (female), who begins by asking a merchant for rouge. Loomingu Raamatukogu järelsõnas selgitab prof Lill aga, et tegu on siiski müsteeriumimängu osaga, nimelt Maarja Magdaleena lauluga (millegipärast võtab Maarja Magdaleena viisijupi küll keskülemsaksa keeles üles). Ma loodan, et kavalehele tõlkeid ei trükita. Jäägu ikka illusioon, et tegu on müstilise ja salapärase teosega, mille hittide abil saavad reklaamiinimesed veel palju tooteid müüa, sest see sobib nii õlle kui õuld spaissiga. Veel loodan ma, et ülikooli ja tehnikaülikooli naiskooris on paaalju loomupäraseid esimesi sopraneid, kes kõik need ülemised noodid partiis vabalt ja kõrge kaarega ületavad, st saavad ikka pihta, aga noh, pingutuseta. Mis võiks olla kurvem kui vanade ja väsinud keskaegsete seksitöötajate kähedad kilked.
Nilbetest asjadest rääkides. Lutsu raamatukogu võõrkeelsete raamatute osakonda paistis olevat hangitud kogu Vuorise-taadi teoskond? teosestu? teosestik?, joomahullu sari ja muud jutud. Minust see sinna jäi, kuna ma ise olen ette võtnud selle osakonna obskuursemate krimkade läbilugemise. Praegu näiteks hoiab mind põnevil apartheidi-aegne mõrvalugu, kus peategelasteks on afrikanerist leitnant Tromp Kramer, kes ongi umbes sama delikaatne kui tema nimi, ja tema suulust seersant Zondi. Esmailmumise aastaga (1974) on üht-teist muutunud, nii et kohati võtavad rämedad naljad stiilis "Sulle ma šokolaadijäätist ei anna, ei taha ju, et sa kannibaliks kätte läheksid, väike tubli kahver nagu sa oled" kuidagi.. urelema. (Viimane on väga vajalik sõna, mida sõnaraamatud paraku veel ei tunne; teine sama vajalik sõna on kähmik.) Aga jah, James McClure on autor, kes väärib lugemist.

Tallinna-Tartu buss.
Noormees väheste juuste, aga paljude sõpradega, kes on ainult telefonikõne kaugusel.
[...]
Mul on väiksed probleemid.
[...]
Ma sain Soomes trahvi.
[...]
Lubadeta sõitmise eest.
[...]
15 000 Eesti rahas.
[...]
Ma maksin kohe ära.
[...]
Ei mul on palka saada veel natuke. Mingi kolm tuhat.

Jne

Teine kõne.
[...]
Ma olen sellest joomisest tüdinend juba kule tead. Kui ülemus tuli, siis kainet päeva ei näinud.
[...]
Kell kuus läksime tööle, viie-seitsmeni töötasime, siis hakkasime jooma.
[...]
Baaris alguses. Siis käisime Kalajoel naisi otsimas.
[...]
Kuule mõned leidsime, aga need ei tahtnud kaasa tulla. Soomlased... soomlastele ei meeldi vist eestlased tead.