Rootsi ilmateade on imeline. Kui ikka öeldakse, et 6-12 sajab ja 12-16 ei saja, siis nii ongi. Teekond Fa(selle peal peab mullike olema)rö'le kulges pidevas vihmas, aga niipea, kui saarel esimese peatuse tegime, et ee... huvitavaid kive vaadata, oli kuiv ja kogu lugu. Tagasiteel hakkas päike paistma, mida lubati küll alles kl 16ks, aga no ei vaidle vastu, kui varem saab.

Raske on praegu mind ümbritsevat õhustikku 21. sajandisse paigutada, kui nüüd just kommunikatsioonivahendeid mitte arvestada. Mitmekeelne vestlus kultuursetel teemadel alakorruse laua ümber, üleval püüdliku lapse kobamisi meelde tuletatud klaveripalad, akna taga valge öö ja toomkiriku tõrvatud tornid. Kui siin inimesed luuletajaks kätte ei lähe, kus siis veel?

Päikesepaistelisel maipäeval Visbys tahaks ilmselt igaüks olla kirjanik (sest siin on see suurepärane keskus) või rootslane. Istusin paeklindil, vaatasin merd ja lugesin Boris Johnsoni kirjeldust, kuidas ta 2001. aastal parlamenti kandideeris.
Kahjuks pole ma siin puhkamise pärast, vaid pean homme kolm tundi rääkima, mis on eesti keeles tõlkijate jaoks raske. Kaks tänast proosateksti arutelu näitavad, et näiteks Kivirähk on. Mida meie loeme nagu litaaniat, sõnadesse süvenemata, lastes end kõlal kaasa kanda, on tõlkija jaoks paras labürint. Täielik tupik saabus näiteks lausega "Sisistasin sedamaid lihtsaimad sõnad, tundes juba ette põlastust põdra kimbatuse üle". Was bedeutet "põdra kimbatus" jetzt genau? Janssoni kiusatus tuleb meelde, mis oli vist - täiesti kohaselt või kohatult - rootsi roog. Kas põdral on Schnauze või Maul? Ja nii edasi ja nii ja nõnda edasi. Kogenud tõlkija arvas, et tal läheks poolteist aastat, et selle raamatuga täistööpäevi tehes toime tulla. No jõudu, kes iganes selle ette võtab.

Ei, Gotland on ilus linn.

Prokrastineerimisprintsess soovitab (via ralfsu): Akinator. Clarksoni arvas ära 11 küsimusega, Artemi Lebedevi 16ga, Sakit ei arvanud ja pakkus Hitchcocki.
(Jah, mul ei edene ettekande kirjutamine endiselt.)

Juhan Peegli auks ja mälestuseks tema ametlikus registris versioon laulust "Kas tunned maad" (leidsin Raimo Raagi monograafiast "Talurahva keelest riigikeeleks")

Kas tunned ala, mis Peipsi basseinist
kulgeb Balti mere basseinini?
Ja Kanatoote kõrgendiku haljasalalt
siirdub helgele Soome lahele?

See on territoorium,
kus minu ja eelkäijate kiigutamisagregaat
oli rakendamist leidnud.
Sest väljendugem vokaalses esituses:
Sa arene edukalt, kallis kodumaa!

Siin tervitavad metsamassiivid
nii palavalt siseveekogusid, haljassöödamaid
Siin sademete toimel teraviljakultuur juurdub
ja päike on tihedas kontaktis kõrreliste ülaosaga.

Siin areneb eesti rahvusest meestöötaja
ja astub konkreetseid samme vabadusele.
Siin kasvab mainitud rahvusse kuuluv naistöötaja
ja valmistab ette abielu registreerimisele.

Siin tõstavad massid kõlvikute viljakust
ja ületavad otsustavalt mahajäämust,
siin laiendavad töötajad edukalt teadmisi
ja saavutavad selles osas järsu murrangu.

Oh võtkem vastu konkreetne otsus
meie edasise meheksoleku kohta!
Ja laulu käigus avaldagem veendumust:
Sa saavuta suurepäraseid näitajaid, kodumaa!
(1964)

Oh jah, lihtsate vahenditega saab igast toidukohast hullumaja puhveti. Käisin hiinakas söömas ja kõrvallauda imbus üliõpilasteatri lavastaja KK, kes istet võttes midagi pomises. Vaatasin teda umbusklikult ja ta kordas natuke selgemalt: "Selg peab kaitstud olema, kui sööd." Patsutas seina ja kinnitas: "Kaitstud." Noogutasin, ja lisasin, et hea on ka, kui väljapääsud on hästi näha, sest põgenemistee peab vaba hoidma. Ta oli sellega nõus. Edasi teatas ta, et käib aeg-ajalt siin ikka vaatamas, kuidas maitseb. Sain edasistest artikuleerimata häälitsustest aru, et maitseb. Nii viime teatri massidesse, väike etendus igas päevas.

"Messias" on täpselt bussiga Tallinnasse sõitmise pikkusega teos. "I know that my redeemer liveth" ajal tuli meelde, et Ristikivi pidas seda oma lemmikuks (lugesin just aastajagu ta elust jälle läbi ja puhkan nüüd, sest järjest on natuke tüütuvõitu), ja mul hakkas tast muusika ja kõige muu koosmõjul nii pagana kahju. Ettekanne ka ei edene. Pealegi jooksin (sõna otseses mõttes, Tallinna bussi peale) 24 tunni jooksul teist korda kokku Teeduga, kes on/oli seda sorti sõber, kellest ma väga hästi kunagi aru pole saanud, aga mingi unfinished sympathy on ikka õhus, vähemalt minul, ja nüüd tundub elu nagu halb film.

Täna on kokkusattumiste päev. Kui pöörasin Vallikraavi tänavast üles, pööras klubi taha valge bändibuss Jäära liikmetega. Kuni nad sealt välja valgusid, jõudsin järeldusele, et imelik oleks mööda minna, ja läksin ütlesin tere, aga rangelt ainult Teedule, kes meil kunagi kooris laulis, staarid jätsin rahule. Praegu kaalun, kas lasta keskeakriisil käik sisse lükata või mitte.

Sisetunne ütles, et mine vii õige raamatukokku "Feuchtgebiete" ja Remese põnevik "6/12" tagasi. Ja seal oli Millenniumi triloogia teine raamat, sest keegi annetab sinna ka värskemaid krimkasid ja nii õnnestunult, et mitte neid, mis mina. Vahetuslaps on Tallinnas sõpradel külas ja nii saan täna õndsalt rahus lugeda, sest nagu inimesed, kes on minuga rohkem kokku puutunud, teavad, ei kuulu soe spontaanne suhtlus minu standardvarustusse, aga ma pingutan loomulikult, et vähemalt viisakas olla.
Keegi võiks nüüd lähetada mu teele ka kolmetunnise ettekande "Eesti keele eripära ja kitsaskohad saksa keelde tõlkimise seisukohast". Eile üritasin ussisõnade algust ise kohmakalt ümber panna ja oligi raskusi deskriptiivverbide koha pealt, vähemalt eesti-saksa sõnaraamat jättis mind hätta sõnaga 'pinisema'. Aga süntaks oleks Kivirähal küll nagu mõne sakslase suust kukkunud.

Eurovisioonist jäi meelde, et
1) midagi ei jäänud meelde Islandi ja Bosnia-Hertsegoviina laulust, tee või tina, ei sõna, ei viisijuppi;
2) Türgil on täpselt üks ja sama laul igal aastal, aga eks see hääletavale diasporaale olegi ükspuha, Osmani impeerium 2.0 on juba ammu Euroopa vallutanud;
3) Vene laul mulle idee poolest meeldis, esitus oli puhas õõv;
4) Hispaaniat esindas Evelin Ilves;
5) üsna edukas strateegia on jätta mulje, et oled keegi "Sõrmuste isandast" - soomlased saatsid omal ajal orgid lavale, meie siis haldjarahva;
6) Olav Osolin on eesti Terry Wogan. (Jah, ma ei kuulanud Juurt ja Kivirähka, vaatasin kogu üritust ETV-st, sest meil on vahetusõpilane mai lõpuni majas ja tuleb korralikult käituda.)
Aga las norralased siis luhvtitavad pealegi oma naftaraha ja korraldavad järgmisel aastal jälle midagi karget ja põhjamaist senise bütsantsliku pillavuse asemel.

Keda amatöörpsühhoanalüüs ei huvita või koguni vihastab, ärge siis palun edasi lugege. Päris kindlasti ärge kommenteerige palun, ma üritan teemat enda jaoks lõpetada.
Õige kurb on näha, kuidas tehnoloogia laseb isiklikel probleemidel avalikku ruumi tungida ja seal võimenduda. Kuni eilseni lugesin nende kahe isehakanud triksteri tekste üsna regulaarselt(tunnistan, see huvi tundub mulle endalegi nüüd natuke haiglane), sest ma ikka üritasin mõista, misasi see on. Kaks tüüpi joonistuvad välja, väike poiss, kes peab kiuslikku mässu autoritaarse isa vastu (majandusajakirjanikuna uurides ja torkides, "lihtsa valijana" kõige formaalsematele võimukandjatele kõigi teadaolevate negatiivsete joonte projitseerimine) ja otsib head isa, teisel pool väike tüdruk, kes mantrast "Isa ütles, et ma olen ilus ja tark" on edasi arendanud hoiaku "Ma olen kõige ilusam ja kõige targem; teised naised on kadedad, sest nad on lollid ja/või koledad; kõik mehed ihaldavad mind, kes seda ei tee, on peded või impotendid". Need mustrid jäävad igiliikurina seda narratiivi üleval hoidma ja selles saavad positiivse rolli ainult need meelega valitud marginaalsed tegelased, kelle narratiivides on peavoolu ettekujutusega elust veel vähem kokkupuutepunkte. Kui see oleks film, jätaksin selle vaatamata, aga nagu öeldud, on see avaliku ruumi osa. Pean selle ukse siis ilmselt lihtsalt kinni panema, aga mage tunne on endiselt, ega nad ju kusagile sellega kao ja silmade kinnipigistamine on täpselt sama lapselik käitumine.

Originaal Viinivorstid? Ei, ma ikka arvan, et need on koopiad.

Aeg ja ajakirjandus on jälle selline, et tuleb rohkem kassipilte vaadata ja keskenduda ainult nunnudele uudistele. Võtke kas või see: mummid on oma kodukülast kootud variandi teinud.

Lugesin läbi Charlotte Roche'i "Feuchtgebiete" - oli Lutsu raamatukogus täitsa olemas. Mäletate ehk, kui viirusena liikus link Perekooli diskussioonile, kus arutati, mida tülgastavat inimesed kodus oma kehast eralduvate elementidega teha võivad? Vat selline raamat on see nüüd ühest küljest. Teisest küljest on see groteskses raamis kurb lugu tavalisest düsfunktsionaalsest perekonnast, ja see lugu jääb meelde. Meesteraamat see pigem siiski pole.

Kell on neli pl ja ma pole mitte ühtki kolleegi täna näinud, kas mingi üritus on kusagil või, mille ma olen maha maganud?

Ahsoo jah, mul on nüüd uus raamat kasutuid, aga lõbusaid fakte. Stiilinäide:
What are guinea-pigs mostly used for? - Lunch.
Ühtlasi on seal suurepäraseid tsitaate, näiteks see, omistatud Hector Berliozile: Time is a great teacher. Unfortunately, it kills all its pupils.

Ma ei jäänud eile tükk aega magama, kuni taipasin, mis mind häirib. Ma olin vihane. Ma olin vihane Kristina Normani ja ta kaaslaste peale. Pidin endalt küsima, miks. Ja selgus, et olingi vihane sellepärast, et olin vihane, st et olin mulle täiesti kõrvalistel isikutel lasknud end ärritada. Sellepärast, et see minu ja kogu avalikkuse reaktsioon oligi ette nähtud, kuulus projekti; et mind kui avalikkuse osa, EV-s elunevat isikut, käsitleti kui selle projekti materjali, kui savi põhimõtteliselt. Objektistati, ütleme siis nii. Ja paraku täiesti arusaamatutel ja ebaveenvatel kaalutlustel. Torgiti haava, mida ma ei usu, et ülearu torkida tuleks, valus niigi. Tänane õigustus ei aidanud paraku. Palju väiteid, mis põhimõtteliselt annaks aruteluainet küll, sakraalsuse tekitamine võidupüha ümber, tähendused, mälu jne jne. Aga no kurat, jutt laadis "See on projekt, tulge pärast Veneetsiasse vaatama, mis sest sai" on ausalt öeldes lihtsalt kas loll või ülbe. Praeguse aktsiooni tulemus on ju see, et dialoogi ja lepituse asemel kinnistati uljalt stereotüüpe ("purkisittujad", "maksumaksja raha", "Kremli käsilased", "tiblad jäävad tibladeks", "eestlased on kitsarinnalised, neile anna ainult monumente" jne). Kui dialoog on üksteise peale karjumine, siis jah, on dialoog. Lepitust ei näe ma kusagil.
Ma ei julge isegi küsida, kas see ikka on üldse mingi eriline kunst, kui seda peab teksti(kogumiku) abil seletama. Ja ma lükkan otsustavalt tagasi kõik väited, et "Aga vaata, on küll õige ja vajalik kunst, sest paneb mõtlema". Ei pane. Paneb tundma ja jätab tunnetega lihtsalt ise toime tulema või siis mitte. Esimene reaktsioon oli ju internetis näha. Mõtlemine, ja kaunis jõuetu sealjuures, tuleb hiljem, kui üldse.
Ma ei salli inimestega mängimist. Praegusel juhul ei näe ma paraku ka ühtki eesmärki, mis abinõu pühitseks.

Kui ma ütlen, et käisin ka eile elava legendiga kohtumas, siis arvavad paljud kindlasti, et oli suurem viinavõtmine. Peenemad inimesed muidugi teavad, et Umberto Eco pidas loengu. Väga terav taat ikka. Üsna terav oli ka kellegi arvamus, mis kusagilt silma jäi, et hea perenaisena ei lase ta midagi raisku minna ja kasutab võimalikult palju teadasaadust oma romaanides ära. No väga hea ju. Iga kell eelistan sellist inimlikumat teadmiste jagamist kui (üha rohkem olen veendunud, et mõttetut) targapanemist nagu see neetud palma.ru traktaat, kus täitsa võimalik, et on mitu suurepärast ideed, aga neid ei jõua lihtsalt selle sõnamassi seest välja kraapida. Aga võib-olla olen ma lihtsalt alla käinud. Ma ju kuulan juba eesti hiphoppi ka. Esimene mõte pärast TT ee... salmialbumi läbikuulamist oli "Oh issand, Kanye Westi teevad, varsti ootame siis ka vokoodriga ilulaule ja duette Maarja-Liisi ja Lennaga". Aga pikapeale on nagu isegi meeldima hakanud. On natuke sotsiaal- ja keskkonnapornot, aga no mis siis. Valge mehe koorem, kus sa pääsed. Sellepoolest on õpetlik kontsentraat sellest, mis mingi demograafilise rühma jaoks on ümbritsevast külge jäänud. Põlvkonna häälekandjad ja südametunnistus jne. Heh, kujutasin juba ette, kuidas R. Kõrvits kirjutab kunagi H. Kõrvitsast ja ühisest lapsepõlvest žurnalisti tundliku sulega hõrgu meenutusraamatu. Mul oleks pealkiri juba pakkuda: "Leopoldi lapsed".

Teate, sellega võib ju ära harjuda, et päike paistab, ärkad hommikul üles ja kohe selline tuju on, et võiks midagi ära teha. Näiteks koristada ära riiuli, mis näeb välja, nagu oleks raamatud ja paberid sinna ukse pealt visatud. Seal oli üllatusi, selge see. Systembolageti hinnakiri aastast 1991. Ajakirja Arvutikasutaja numbreid aastast 1992. Raamat "5000 aastat matemaatikat", mida ma kohe rõõmsalt lugema hakkasin. Kuni Descartes'ini oli kõik selge, aga siis läks jamaks. Seega, prof Palmaru (ma loen ikka viie lehekülje kaupa tema raamatut, sipelgad ei alistu!) ei tohiks mind isiklikult küll kuidagi selles süüdistada, et ma kartesiaanlikust maailmanägemisest loobuda ei suuda - ma ei suuda seda omandadagi. Leidsin ka raamatu "Mutionu pidu", mis oli muundunud omamoodi whodunnit'iks, õigemini whoisit'iks, kuna puudus esimene leht olulise ekspositsiooniga "Elas metsas mutionu". Aga nagu selgus, pole see sugugi esimene tsensoritöö, mis Ali(i)de Dahlbergi algupärase lugulauluga on läbi viidud. (Ootamatu allikaviide, tuleb tunnistada.)
Jah, kas tsensuur või loominguline toimetajatöö? Siin on Maarja P. Lõhmusele jälle mõttetööd.
Ise ma mõtlesin möödund neljapäevast saadik jälle rohkem hollandlaste peale. Vaatasin koguni RTLi uudiseid ja võimude esimest pressikonverentsi. Pärast lugesin ettejäävaid lehti ja võrdlesin käsitlust ja kommentaare. Algemeen Dagblad pani Karst T. verise peaga foto ilma igasuguse töötluseta üles, teised ikka kas vältisid seda kaadrit või tegid näo ruuduliseks. Ühes kohas oli video, kus inimesed läbi õhu vihisevad, teised olid natuke tagasihoidlikumad. Kommentaarides kurdeti, et nüüd on süütu pidupäev igaveseks rikutud. Volkskrantis lammutati sellepeale kohe, et pole enam mingit süütust ammu nähtud, olgugi et neitsinaha taastamisega järjepidevalt tegeldakse. Üsna kollektiivsele kergendusohkele, et huh, polnudki pruun inimene või terrorirühm, järgnesid küsimused, kuidas siis nii, mistalädaoli, meil on ju nii tore maa. Infot tuli ju üsna vähe, valge mees, 38 aastat vana, politsei ja psühhiaatritega teadaolevaid kokkupuuteid pole olnud, turvateenistusest vallandatud, korterist järgmisel päeval välja kolima pidav, viisakas, aga NB! hoidis päevasel ajal kardinaid ees. Ja soeng oli nagu Travis Bickle'il. Hollandi keeles on üks nüanss, valge nahaga inimese kohta öeldakse 'blank', mis tähendab ka värvimata pinda. Vaat sellele värvimata pinnale hakatigi projitseerima igasuguseid rahvuslikke hirme ja kuulujutte, eriti mõistagi tabloidi De Telegraaf kommentaariumis. "Aga äkki olid tal marokolastest naabrid, kes ta viimase piirini viisid?" "Miks ei ole öeldud, et tal oli sõjaväelase taust, ahaa, riik varjab jälle midagi!" "Kui ta turvateenistuses oli, pidi ju tema tausta kontrollitama." Nüüd siis on peaaegu klassikaline profiil välja joonistatud: üksik, depressioonis või vähemalt masendunud, kehv suhtleja, töökohti ei pidanud. Keegi, kes teda kuu aega tagasi nägi, räägib nüüd, et pärast joint'i natuke suuremas jututujus olnud tüüp oli vihjanud, et ühiskond käib närvidele ja elul pole mõtet ja kui nii edasi läheb, võtab ta midagi hullu ette. Võttiski. Aga kes seda kunagi ette näha oskab?
Täitsa teine teema, aga ka see on mul peas keerelnud. Kui välja arvata k-erakonna valvekährik VK, siis pole minu arust pärast andmekaitseinspektsiooni Rakvere aktsiooni sealtpoolt suuremaid sõnavõtte arvamusvabaduse mahasurumise ja politseiriigi kohta tulnud. Njah, vaikus on kuldne muidugi. Või on keegi k-erakonna arukatest inimestest suutnud ESile selgeks teha, kellega/millega ta ennast sedapuhku tegelikult sidunud on?