No loomulikult

Which Discworld Character are you like (with pics) created with QuizFarm.com

You scored as Lord Havelock Vetinari You are Lord Vetinari! Supreme ruler of Ankh-Morpork! Cool, calculated, and always in control. You graduated from the assassins guild, but failed a course on stealth and camouflage, because the professor never saw you there (even though you attended every class). You always seem to know what everyone is thinking, and after a conversation with you, people feel that they have just escaped certain death. Lord Havelock Vetinari 88% Rincewind 75% Esmerelda (Granny) Weatherwax 75% The Librarian 63% Commander Samuel Vimes 56% Gytha (Nanny) Ogg 56% Death 38% Greebo 31% Cohen The Barbarian 31% Carrot Ironfounderson 25%

Einoh, ma saan ka peenematest vihjetest aru, eks ju.
Ma käisin näiteks täna sulgpalli mängimas ja täitsa tore oli. (Mida ma usun, et keegi minust ei usuks, aga tõesti.)
Nii et ei oleks vaja olnud telekal katki minna, et selgeks teha: move your ass, kui ellu tahad jääda.
Aga tõsi on, et kõrgemad jõud on kõrgematel rezhiikursustel käinud: kui Samuel L ja Bruce Willis avastasid, et prügikorvis siiski lõhkekeha ei ole, hakkas meie paljunäi(da)nud telekas suhteliselt põrgumasinalikult tiksuma ja viskas pildi eest ära.
Nii et laulgem koos semiootikute teemalaulu ( viis ja sõnad ansambel Ace of Base) : "I saw the sign and it opened up my mind, I saw the sign..."

Rubriik "Found in translation".
Georgi Danelia räägib oma mälestusteraamatus sellest, kuidas Usbekistanis võtetel olles nägi ta hotellis usbeki keelde dubleeritult osa sarjast "Seitseteist kevadist hetke", kus Bormann siseneb füüreri kabinetti ja tervitab: "Salam aleikum, Hitler-agaa!"

Oh mul on nii palju öelda, aga paraku mitte midagi rõõmustavat.
A. Dolce Vita pakkumine, pitsa kana ja ananassiga. Tähendab, kas te olete seal itaallased või ei ole? Ananass. Pitsa peal. No palun väga.
B. Ma pole elus veel üheltki R-klubi peolt nii väikse promilliga koju tulnud kui eile. Kuigi oli paljutõotav reklaam, et tuleb esibaarmen ja segab eksootilisi jooke ja teeb sõud. Noh, pilduski pudeleid ja purskas tuld, see oli täitsa muljetavaldav.
Aga "aperatiiv"! Ja "kurakao"! Kesse nii räägib, ise proff.
Ja proovimiseks segatavatest jookidest jõudsid laua sellesse otsa, kus meie istusime, vaid riismed. Kogenud vanamehed võtsid kohe viina kõrvale, sest mis nendest magusatest lögadest ikka saab, aga meie tahtsime klassi säilitada ja pead kallutades nentida "Jah, see õunanoot nüüd tõesti sobib siia" või "Ananassimahl ja kookos go together like a horse and carriage" vms. Mojitodest jõudis meieni peale lõhna muidugi ka mündioksake ja pisut jääd ja teadmine, et jää on Kuubal kallim kui rumm, sestap võib seda jooki ka lihtsa veega teha, aga münt ja laim peavad olema. Põhimõtteliselt olin ma peo lõpuks vist kainem kui enne. Igatahes lugesin kodus veel läbi terve Ekspressi ja kudusin poolteist sokki.
Baarmeni jutust jäi mulle aga meelde järgmine väike vinjett. Teatavasti on iga baarileti peal matt, kuhu peale õhtu jooksul koguneb muljetavaldaval hulgal igasugust tilkunud alkoholi. Ja kui nüüd see matt lõpuks välja väänata ja kokakoolat peale lasta, tulebki tore kokteil. Teie tunnete seda Long Island Ice Tea nime all.

Jälle väike "Palle üksi maailmas" moment. Kõik kaastöölised panid Kumusse ja ooperisse ajama kl 12, mina kui barbar jäin siis kodu hoidma, sest mul on eksam kl 16. Ongi toredam tegelikult. Saan siin üksi töid parandada ja "Messiase" valitud paladele kaasa jaurata. Ma nimelt kuulsin Mezzost üleeile Mozarti kaverit sellest suurvormist und habe es irgendwie nicht so toll gefunden. Saksa keeles see asi ei kõla, tee mis tahad. Ausalt öeldes tundus ka see idee juba kuidagi veider, et M mõtles, et hah, las mina proovin siis ka, teen õige vanamoodsale asjale väikse tümaka taha ja läheb jälle. Pärast lugesin, et asi oli siiski olemasolevale koosseisule sobivaks kohandamises, mis tähendas eelkõige seda, et trompeteid võeti vähemaks ja puupuhkpille pandi asemele. Õigemini, originaali puhkpilliread partituuris asendati lihtsalt oma ettekujutusega. Ja no vot ei olnud see. Lisaks oli esitus kuidagi tuhmipoolne. Teisest küljest, 1991. aasta saksa juukse-, prilli- ja meigimood oli igati haarav mats minevikust. Tükk aega kulus meil näiteks arutelule, kas aldirea lõpetanud mullet'iga koorilaulja oli mees- või naissoost. Lõug oli vägev, aga aadamaõuna jälle ei näinud. Kui ma Greifswaldis ülikooli segakooris laulsin, oli meil küll üks poiss-sopran, vist 15aastane, kes jumaldas klatši ning oli kuidagi varakult omandanud vana transvestiidi žestid ja eksalteeritud kõnemaneeri. Ülejäänud teutooni tõsiduse seas mõjus see väga nakatavalt ja põhimõtteliselt nägid meie vestlused kaugelt välja nii, et keegi oleks nagu (kõver)peegli ees seisnud ja endaga rääkinud. Kerge tal muidugi polnud, sest kooris laulis ka tema klassijuhataja (meessoost), kellel hakkasid tekkima lähedased suhted miski tütarlapsega, nii et vaene Robert pidi üritustel hoolikalt kohta otsima, kuhu vaadata. Sedapalju rohkem oli meil aga jälle lobisemisainet! Ausalt, minu Greifswaldi-eksiili olematu sotsiaalelu juures oli kooriproov kohe asi, mida oodata.

Kella ühe paiku tundus mulle, et Zavood on natuke nagu selline Babylon 5 tüüpi koht, kuhu saavad põgeneda need, kelle planeet on kogemata õhku lastud või midagi. Igatahes nägi hulk külastajaid nii välja, nagu poleks inimese kujul esinemine nende esimene valik. Ei, kõik oli hästi, tutvusin pelmeensilmse joodikuga, kelle nimi oli umbes Nespresso või midagi, kes väitis, et tema mind küll tunneb. Ma ei vaielnud igaks juhuks vastu ja nii me seal siis kenasti vestlesime. Eks ma kiirgasin ka rahu ja jõulurõõmu, sest meil oli ju Kolga-Jaani kirikus väike esinemine ja pärast pidu kohalikus seltsimajas. Kolga-Jaani ei viigi asfaltteed! Kirikuõpetaja oli aga väga tore, surus pärast teenistust kõigil kätt ja mul oli kohe juba keele peal lause "Hyvää itsenäisyyspäivää!", sest ma ju vaatasin ometi 6. detsembril jälle Soome pingviinideparaadi. Selle aasta lemmikpiduline oli mul näiteks viipekeelne räppar.
Aga tagasi Kolga-Jaani. Seltsimaja seintel oli ulatuslik infomaterjal kohaliku karskusseltsi tegevuse kohta. Natuke imelik oli selle all istudes pakiveini juua, puhtalt janu kustutamiseks, sest unustasin suure veepudeli kaasa võtta. Kingiks sain mina, tuntud ruumilise mõtlemise idioot, sellise vidina. Õnneks lõhkus M selle Zavoodis ära. Aga kellel veel kingiideid pole, ehk sobib sellest nimekirjast midagi?

Selle pealkirja kõrval elu24 ikka kahvatab: IKE 'BEATS' TINA TO DEATH

New Yorgi uksehoidjale näidati halva hingeõhu pärast ust

Võiks ju oletada, et ust ta on juba näinud.

Kui sheeri kama msn-is inimeste nimede taha ilmus, olin veendunud, et tegu on mingi eksootilise filmitegelasega, kellele on mõni PÖFFi eriprogramm pühendatud vms. Eile vaatasin üle hulga aja Eesti telekanaleid ja sain nägijaks.

Enne kibedat töödeparandamist jõudsin läbi lugeda Vahingu päevaraamatute II köite. Kahjuks pean tunnistama, et ainus, mis pärast raamatu sulgemist meeles mõlkus, oli kolmanda proua Vahingu laulujupp onu Bella hitist "Ma võtsin viina": "Sa joo, kui sa tead, kus on su viin" jne. Novat ja see ei lähe nüüd peast minema.

Muusal jätkub üle numbri jaksu teha tõesti hea ajakiri. Ma olen eriti rõõmus, et Ain Lutsepp nii pikalt sõna saab, ma olen seda ammu oodanud. Ja Ly Lestbergi tehtud Margarita Voitese portreefoto kõigi kortsude ja ebakindlate meigijoontega on täielik klass koletu fotošopitamise ja glamuuritamisega võrreldes. Võib-olla peakski muutma Muusa kakskuukirjaks, või kuidas see bimonthly nüüd e-keeles olekski.

Mida ütleb edaspidise elu kohta see, et meie selle aasta esimene jõulukingitus oli punane tulekustuti? (Ma veel ei tea, kas pulber- või vaht-, aga kui jõu kokku võtan ja kirjadega poole nähtavale pööran, saan kindlasti teada, nagu sellegi, kuidas sellega ümber käia.)

Eile hommikul bussis teel koosolekule mõtlesin, mis võiks olla see aeg-ajalt väljalööv, soovitavalt vaimne puue, mille võiks ettekäändeks tuua, kui jälle on vaja ebameeldivatele koosviibimistele minna. Jõudsin järeldusele, et düsleksia ja düsgraafia sobiksid nagu risukas slimauku. "Jah, kahjuks ei saa tulla, sest hoog on peal jälle, materjalide lugemisest ei tule midagi välja ja niisama ei tahaks ju ka sõna võtta. Ei, see läheb üle, pärast ma protokollist loen, mis toimus." Loomulikult nuheldi mind sellise ülbuse eest ja koosolekuruumis oli nii nutune wifi, et ma ei saanudki muud teha, kui pidin kuulama, mida ja eriti kuidas inimesed tegelikult räägivad. Ja oli üllatusi! Töörühma juht on vahepeal vist kehtestamiskursused läbinud, igatahes teatas ta diibipanijale kaks korda: oota, ma nüüd räägin lõpuni! Palun vabandust, aga mis sa sellega nüüd täpselt mõtled? Kas ma nüüd sain õigesti aru, et sa ütlesid, et ...? Teised tegid üksteisele ettevaatlikke komplimente, millegipärast oli kõigil aga erakordselt tehtud naeratus seejuures. Ma jõudsin hommikuse loengu tõttu kaks tundi hiljem kohale ja saladuseks jääbki, mis seal enne toimunud oli, igatahes tavaline unisus oli täiesti kadunud. Must be sth in the water. Ma igaks juhuks ei joonud.
Peda keeltemajast väljudes nägin teadet, et TLU üliõpilaskond omastab kellelegi mingeid aunimetusi, ei julgenud seda valvuritädide valvsa silma all ka õigeks parandama hakata, kuigi punane pastakas juba hüppas taskus ja pildus sädemeid.
Rongi peal oli kaks väga stiilse harjaga punkarit, ühel oli taskus ka juukselakipudel, kui asi peaks kippuma ära vajuma, siis saab törtsu pähe lasta, teise törtsu suhu ja jälle lõbus.
Õhtul nägin, kahjuks küll saksa keeles, lõpuks ära ogara filmi "Kung Fu Hustle". Ei petnud lootusi.
Nii palju siis naljast.
Nii-öelda töönädala lõpetuseks oli täna tavandilaulikute tavaüritus, ehk siis ülikooli aktus. Teel sinna möödusin Raekoja platsile keeranud diplomaadikorpuse numbrimärgiga väikeautost, kus kaardi kohale oli kummardunud kaks idamaise silmavaatega külalist. Tahtsin neile aknale koputada ja öelda "Save the cheerleader. Save the world", aga rahvusvahelise skandaali vältimiseks siiski loobusin sellest. Aktusele nad ilmselt jõudsid, sest keegi ikka aja-ruumi kontiinumiga natuke mässas küll - kaks-pool tundi kulus sedapuhku. Imelikult külm oli ja mitte liiga huvitavad kõned.
Nüüd ei teagi, mida vaba ajaga peale hakata, nii ammu pole midagi sellist olnud.