Kolm on seltskond. Aiamuttide seltskond siis. Ja juurde oli tulnud aiametssiga, millest ma järeldan, et tegu on ikka mingi homöopaatia vormiga vist. Või ennetusmaagiaga. Sealjuures nüüd julgesin ma üle tee tulla ja ekspositsiooni lähemalt silmitseda, ja see oli veel koledam kui kaugelt.
Käisin ka töö juurest läbi, kus tegeldakse märksa kõrgetasemelisema kunstilise meelelahutusega. Kapitaguste kolleegide 2003. aasta taiesele "Aita alustada elu" (kohvimasinasse jäetud filter puruga, hallitusseened) on kontrapunkt või siis jätkuteos tulnud, "Memento mori" - Granny Smithi õun, alustass. Dokumenteerimine on paraku jälle unustatud, kuigi põnev science project oleks iseenesest olnud.
Tegelikult tulin ma linna postkontorisse paki järele. Reede õhtul Sinimägedes kõnnisklemise pealt tabas mind telefonikõne tolliinimeselt: "Tere, tln tl-inspektsioonist helistan. Teile on siin USAst pakk tulnud, misasi see seal sees on?" "Ee..." "Kas on mingi arvutiosa või?" "Aa, jah, mälukaart." "No ma siis panen arvutiosa." Ma olin mõnevõrra segaduses. Toll, see on ju need inimesed, kes lõhna järgi teevad vahet õigel ja piraatjuustul vms. Ja nüüd siis haaratakse õlekõrre järele ja helistatakse, küll mitte sõbrale, aga ikka. Täna sain paki kätte. Saatja oli ilusti ümbriku peale kirjutanud "Computer memory/parts", aga küllap tolliinimene rebis harjunud liigutusega paki lahti ja arve peal, kust ta ilmselt mu moblanumbri sai, on lahtris "Description" tõesti mõnusat tähe-numbriräga ja mitte sõnagagi, misasi see on. Tuleb ühesõnaga initsiatiivikat inimest hoopis kiita.
Temasugust tegelast oleks vaja näiteks nendessesamadesse Sinimägedesse, kust me lahkusime pisut nõutult. Teadsime interneti abil, et kusagil lõunaküljel peavad olema kaevikud. Seltskonnas viibinud orienteerumiskogemusega perekond tegi päikese peale vaadates kiiresti kindlaks, kus lõuna on. Nende pikajalgne tütar lidus läbi ka päris ulatusliku maa-ala, aga kaevikutena me küll midagi ei osanud tuvastada. Noh, oli paar madalamat kohta. Või võtkem Tornimägi teisel pool teed. Teeviit näitas: Tornimägi. Sellele järgnes tükk tühja tasast maad. Jäime lollilt seisma, nagu ka meile järgnenud mehed, kes lähtusid talupojaprintsiibist, et kui 10 inimest kusagile otsustavalt suundub, peab seal midagi olema.
Laupäeval käisime ka Narva-Jõesuus ja Narvas. Kahjuks oli ilge ilm, mis tähendab, et NJ-s heitsime nentiva pilgu rannale - tõesti, pikk, liiv, ilus - ja moodustasime elava järjekorra vabaõhuasutuses Sinine Laguun, kus üks levinumaid hindu oli 15 krooni ja õnneks olid ka suhteliselt tugeva konstruktsiooniga vihma-päikesevarjud, et oodata vihma vaibumist. Vihm ei vaibunud, lisaks segunes niiskusega idapoolsete metsapõlengute toss, nii et hingata oli raske. Sõitsime sadamasse, vaatasime üle jõe asuvat Venemaad, sõitsime Narva, möödudes umbes 200st veoautost, läksime kindlusesse, vaatasime üle jõe asuvat Venemaad ja pagesime vihma eest muuseumi. Teate, seal on liiga palju vaadata, nii et millalgi hakkasid riistad ja kolud üle viskama, ronisime siis nii kõrgele, kui saime, vaatasime üle jõe asuvat Venemaad ja otsustasime, et hakkab juba aitama ka. Mida kaugemale Narvast sõitsime, seda rohkem hajusid pilved ja Rakveres, kus lahked autoomanikud meid B-saniga maha panid, kõrvetas juba päike, bussijaamas istus varju all Arengu Kunn ja bussi peale tuli isamaaliitlane Trivimi V, nii et ma ei pääsenud peas keerlema hakkavast sundlaulust "Teab loodus vaid, teab isamaa, meil tuleb üksteist aidata..." Sobiv laul Ida-Virumaa ürituse lõputiitrite taustaks.
Siis ma olin veel natuke Tallinnas, aga seal oli kuidagi ärev, asjad kontrolli alt väljas, meri haises ja bussid käisid nii, nagu tahtsid, nii et tulin sealt eile ära ja kui siis rongiaknast nägin silti "Pedja", taipasin, et õigupoolest tunnengi ennast hästi vaid siinpool Pedja jõge, et siin Tartus on kusagil minukujuline tühimik ja kui ma koju jõuan, siis libisen sellesse, loksun paika. Nii et ma hakkan juba tasapisi mõistma seda väliseesti tädi, kes Tartus linnaliinibussis vingus, et ta ikka ei saa Eestis kuidagi ära harjutud, surm ka ei tule, et esivanemate mulda maetud saada, süüa ta midagi ei saa siin, sest lehmapiim on ju mürkkk, aga soiapiim maksab jälle 26 krooni liiter, ja et kuigi Eesti loodus on ju lõpppmata ilus, peab ta siit siiski Ameerikasse tagasi minema. Keegi ei julgenud talle öelda, et head teed talle minna, kuigi see oleks võinud kõlada sedapuhku täitsa irooniavabalt.

R-klubi suvepäeval sai mulle osaks Jaan Habichti valmistatud liha. Grillimiseks ei julge seda biokeemia ja keskkonnatehnoloogia teaduri tegevust loomse tooraine termilisel ja maiteamisveel töötlemisel nagu nimetadagi. Ühtlasi õppisin ära sõnade mopp ja moppima uue tähenduse. Huvitav metonüümiajuhtum iseenesest, kus vahend, millega maitsesodi liha peale määritakse, hakkas tähistama ka sodi ennast. Igatahes, kui te kodanik Habichtit solvata tahate, siis minge küsige temalt "Õu, kas ketšupit ka on?". Ainult et ma tõesti ei tea, miks te peaksite.
Loen tasapisi "Foucault' pendlit" ja tunnen seal ära jupikesi Eco muudest tekstidest, peamiselt igasugustest ajalehtedes ilmunud laastudest, mille valimikke usinasti välja antakse. Sõna 'puitlaastplaat' ei sobi muidugi "Itaalia Lotmani" romaani sisu ja maitset iseloomustama, aga vormi küll - suure intellektuaalse rõhu ja narratiivse liimi abil on kokku pandud tugev tükk literatuuri.
Hästi õmmeldud on ka YLE 1st pühapäeva õhtuti tulev sari "Foyle's War". Mulle meeldib see, kuidas kõigis sõjaaega kujutavates briti sarjades on kõigil naistel üks huulepulk. Kujundusprofid ütleksid ilmselt ka selle ära, mis Pantone'i koodiga tegemist on.
Ja siis me nägime veel Eurospordist seda ka, kuidas Baruto maadleb. Kommentaator ütles, et on üsna selge, et "he is not human", mis tähendas, et jõudu on ikka koledal kombel. Kahjuks aeti Baruto meie nähes kaks korda ümber, mis tähendas, et ta kaotas.
Muidu on aga telekanalitele ikka haruldane saast laiali määritud. Ega mul põhimõtteliselt ei ole ju vaja seda kõike vaadata, aga teinekord on kahju ka, sest keegi on nad ju valmis teinud ja nüüd siis ei pöörata tähelepanugi. Pealegi on mõnikord tegu nii ogarate asjadega, et ei tea, kas naerda või nutta. Mingi hetk näiteks sattusin ma ulmefilmi peale, mis tavaliselt ongi žanr, kust leiab kõige lollakamat sorti ideid, mida absurdini arendada. Sedapuhku oli tegu võimsa viisikuga, kes pidi maailma jälle halvasti mängiva kaabaka käest päästma. Et nad ikka aru saaks, et nad on nii võimsad, korraldati klubis proovikaklus, kus peategelased liigutasid pilguga cd-sid, aga üks algaja superkangelane esines kakluse asemel veidra lindikavaga. Mis pani mind kohe koostama tervet külma sõja aegse põneviku stsenaariumi, kus KGB on koolitanud NSVLi iluvõimlemiskoondisest uskumatult külmaverelised tapjad. "Ta on hukkunud metsiku jõuga sooritatud löögist." "Ja relv?" "Kummaline kerajas jälg, kui ei teaks paremini, ütleks, et pall." Kuni lõpuks üksildane hunt, politseis läbi põlenud komissar, kes läheb õhtuti koju, joob ennast täis ja vaatab spordikanalist kõike, mis tuleb, märkab, et mõrvalaine tipud satuvad tavaliselt iluvõimlemise meistrivõistluste aegadesse. Ta paneb selle mõtte kõrva taha, ja kui järgmise laiba küljest leitakse paar sätendavat täpikest, laseb ta seda analüüsida ning selgub, et tegu on Omskis valmistatud kuuseehete puruga, millega koondislased parema puudumisel endale ja kurikatele sädelust lisasid. Pealkiri oleks muidugi saksapärane ja kõike juba ette ära seletav "Nad kandsid veripunaseid trikoosid" ja koreograafiliselt väljakutsuva lõpuheitluse taustaks oleks Raveli boolero. Vat see oleks halb film.

Esimene ja viimane õpik, millest ma saksa keelt õppisin, oli arutu lipu värvides kaanega tellis DDRi-kesksetest jutupaladest. Vähe jäi mulle sealt meelde, täpsemalt kaks lauset. "Seit den 12. Jahrhundert ist Leipzig als Messestadt weltberühmt" ja vastus ettepanekule kinno minna: "Nein, es gibt viel Schund und Kitsch in Kino." Teie olete küll õiged mehed seda ütlema, ise olete maailmale andnud Modern Talkingu ja aiapäkapikud. Kitš viiuli ja õngega, ma ütlen. Või siis ka jälle mine tea. Aiapäkapiku mütoloogiast ja tähtsusest maailmarevolutsiooni seisukohast saab kindlasti doktoritöid kirjutada ja Baselis (miks ma ei imesta, et seal) tegutseb Internationale Vereinigung zum Schutz der Gartenzwerge, mis muretseb aiapäkapikkude ajalooliselt korrektse väljanägemise pärast. Naised kohtavad aiapäkapikunduses muide tugevamat klaasist lage kui investeerimispanganduses - habet pole, ära tule laiama. Aga maailm muutub ja teha pole midagi. Sellepärast juhin tähelepanu toredale ekspositsioonile Tartus Võru tänaval ühe mänguasjapoe ees. Veel hiljuti koosnes see viiest põlvekõrgusest aiamutist (Talpa europea L), igaüks erinevas disguise'is, nii et nad nägid välja nagu Village Molepeople, ainult et ninad olid punased nagu Roman Ohlau karikatuuride joodikutel. Aga täna - tragöödia. Mutte oli ainult neli. Mulle meeldiks mõelda, et üks neist, kaevurilambi ja labidaga, murdis lõpuks vabadusse, oma karvaste vendade juurde. Aga võib-olla sõi taustaks olnud kipsrottveiler ta ära? Peab minema lähemalt uurima, kas peletise irve on laiem kui tavaliselt.

Kui väidetavalt 0,5 protsenti Maa meessoost elanikkonnast on Tshinghis-khaani järeltulijat ja Brooke Shields võib oma päritolu Muhamedini tagasi viia, kas on siis tõenäoline, et kingadisainerid põlvnevad kuulsa hispaania saapa leiutajast? Midagi peab ju ikka geenides olema, on minu järeldus pärast kolmes kingapoes käimist. Mul on muidugi imelikud nõudmised ka, ma tahan, et kingadega käia saaks, ja mitte ainult esimese vereni. Noh eks mõned ju olid ka sellise näoga, et vanamemmede väsinud pöiavõlv leiaks neist kenasti tuge, aga seal polnud jälle seda väljanägemise elementi lisatud. Ma olen põhimõtteliselt nõus ringi käima nagu vikaari vanaldane tädi mingis briti draamasarjas, aga mitte suvel, jumal paraku, siis tahaks ju õhku ja valgust ka jalgadele näidata. Aga selleks tarbeks on sel hooajal ette nähtud võimalus omandada mingid sandaalid, mis näevad välja, nagu oleks sinna kogu varalahkunud Pocahontase helmevaramu peale määritud ja mis torgivad õmbluste koha pealt juba peale vaadates, või siis asjad, mis lisavad küll pikkusele vajalikud sentimeetrid, aga kui nad jalga panna, jookseb kogu keharaskus umbes 2 ruutsentimeetrise lapi peale kokku. Kõndida saab nendega kusagil, kus on käsipuu, sest iga järgmine samm on põhimõtteliselt lihtsalt kukkumise peatamine. Ei, tore, raha jääb alles.

Ma arvasin siiani, et see on mingi eesti kommentaatorite omapära, et keegi pomiseb ikka lõpuks "Ei, kui Brasiilia saab mängida oma mängu, siis...", nagu polekski kokku lepitud, et this month we'll be mostly playing football. Aga selgub, et see on lihtsalt rahvusvaheline lendlause, umbes et selline on elu, või raha ei haise, või kui, siis ainult väiksed vääringud. Isegi Püha Jürgen Klinsmann, kelle jalajälgedest tekivad väiksed allikad, millest joojad ajavad selja sirgu ja ütlevad, et sakslane olen ja sakslaseks jään ja uhke ja hää jne, on eile esinenud avaldusega : "We're convinced that by playing our own game in our own style we can beat [Italy]. That's how we're going into it." Ja nagu iga tõeliselt õnnestunud lendlause, sobib see kasutamiseks igas olukorras. Kui ei läinud õnneks, saab öelda, et noh, meie mängisime oma mängu, ja vastased ka, ja tundub, et nende mäng oli parem. Aga jah, noogutavad ülejäänud, selline on elu.

Ei, ma olen ju rahvaluule algkursuse läbinud, kus käsitleti ikka kõike, pakkäkke hiilgeaegadest neljajalgse trohheuse prevaleerimiseni regilaulude värsimõõduna, aga seal oli juttu ka läbi aegade kondenseerunud tarkuseteradest, mille abil anti edasi ellujäämiseks vajalikke käibetõdesid. No umbes et suusad soeta suvel, bikiinid pärast pikka paastu. Viimati omandasin b-d Kataloonia väikelinna supermarketist aastal 1992. Oli august ja ilmad sellised, mille kohta öeldakse "Only mad dogs and englishmen go out in the midday sun". Meie naabrid olidki inglased, kes eelmistel WYC suvedel olid veetnud kogu vaba aja kas magades või jalgpalli mängides (see olevat kõik, mis neile jäi külge poistekoolist, oskus igal hetkel igas asendis magada ja mahasurumatu soov jalgpalli mängida, kui und ei tule), aga nüüd oli ikka nii palav, et kooriproovidevahelised siestad veetsime nendega katusel täringuid mängides ning imetledes oma valevroosa jume värvivarjundeid enne ja pärast naha mahatulekut. Võrdlev antropoloogia pole kunagi olnud nii pinnapealne. Põhimõtteliselt oli see ka viimane suvi, kui ma julgesin võõraste inimeste läheduses paljastada rohkem kui näo. Seekord otsustasin, et olen juba nii vana, et kaotada (maines) pole enam midagi, nii ma siis poodi läksingi. Eriti kui lubatakse, et jahedaks läheb millalgi jaanuaris. Ja ära sa märgi, kuigi ma kartsin, et mulle öeldakse, et teie katmiseks läheb vaja samanimelist atolli, lahkusin poest kahe, tõsi, erinevast paarist, aga siiski suhteliselt ühte värvi riideesemega (see pidigi nii olema, ostjaid julgustati ise vahvaid ja vallatuid kombinatsioone tekitama). "Pruun," mühatas B-san, kui mu ostu nägi. "See on ju värv, mis ütleb "Ärge mind küll tähele pange"." Nii et vaat kui hästi läks. Päevitusriided ja nähtamatuks tegevad sellised.
Mitte et me ei oleks jälle tervislikku toitumist alustanud, kuulutades sõja süsivesikutele, kuigi mitte kõigile. Absurdseid dialooge kujutan juba ette: "Mis lõhnad sul juures on? Sa oled jälle leiba söönud?? - Ei, jumala nimel, ma vannun, see on õlu. - Aa ei, siis on okei."
Lõpuks aga küsimus meedia ja kommunikatsiooniosakonda astujale. Kui Postimehes on pealkiri "Hõimuvend ja naaber Soome kui Eesti metatekst", siis selle loo autor on
a) Rasmus Kagge
b) Priit Pullerits
c) Rein Veidemann
d) Mart Juur
e) mis vahet on siin nimedel, nagunii juhitakse kõike Norrast ja ajakirjanikud on mängukannid omanike käes
f) mitte ükski ülalnimetatutest, sest sellist pealkirja ju meie kolletuval ajakirjandusmaastikul ei saa ollagi.
Kes pakub c, saab kohe magistriõppesse, d on ju teatud tingimustel võimalik, a ja b arvajatel on arenguruumi, nii et teretulemast! e ja f? Ma ikka südamest loodan, et selliseid, kes nii arvavad, ei tulegi.