Siiski on ehk mõistlik pööripäeva ajast endale mingi väike märksõnastik jäädvustada.
Inkoherentseim monoloog - majutuasutuse peremees, kes alustas küsimusega "Kes te olete?" ja jõudis vallavanemate palku puudutades esimese öö õiguseni välja. Edasi ma ei saanud enam üldse aru.
Genius loci'ga inkongruentseim joogivalik - Miller Lite 0,33-liitristes purkides.
Genius loci'ga mitte liiga kongruentne helirida - Tapio Rautavaara parimad palad (aga tegu oli ka soomlase, õigemini karjalase (vimpel lehvis uhkelt) õuega).
Genius loci'ga kongruentseim värsirida eesti luulest - "Just sellisel heinamaal peamegi pidu".
Aasta ... 1995? love-child - taksi ja saksa lambakoera järeltulija Tiksi (14).
Kohatud inimeste ootamatuim endine tööandja - NHL.
Kohatud inimeste ootamatuim (samas, no tõesti, miks ka mitte) praegune amet - nõid.
Kohatud inimeste ootamatuim ettepanek - "Kuule, kas sa saaksid mulle tuharasse ühe süsti teha?"
Ootamatuim meeldetuletus, et oleme ikka 21. sajandis otsaga - radiofitseeritud dušikabiin endises aidas.
Ootamatuim taidluskollektiivi nimi - tantsurühm Trukkijad (7.-9. klassi lapsed sealjuures)
Tööstusspionaaži eest hoolikaimalt peidetud ettevõte - Kõlleste Kommimeistrid.
Sõna otseses mõttes maha magatud ootamatu spordisündmus - öine maadlus kunagise Eesti džuudomeistri ja lihtsalt härga täis tüübi vahel, pärast mida kaotaja lahkus öhe.
Mahamagatud oodatud spordisündmus (...seal jaaniõhtul alati saab keegi lõuga) - massikaklus pärast taidlejate esinemisega nii ilusti alanud jaanituld J järve ääres.
Ainus kuuldud anekdoot (ümberjutustus soome originaalist) - Misjonärid on natuke mures, sest kuuldavasti on nende asukohamaal inimsöömist ette tulnud. Nii nad siis uurivadki maale saabudes kohalikelt asja ja neile kinnitatakse, et oh ei, oh ei, ammu mitte. Bygones. Nii asuvad nad teele metsaküla poole, kus neid paraku tervitab keev pada ja rõõmsalt maitserohelisega lehvitavad pärismaalased. "Aga te ju ütlesite, et ei söö enam inimesi?" ahastavad misjonärid. "Noh, ega tegelikult ei söögi, aga meil on perinneruokien viikko."

Jaanipäeva 2. püha käes, aga ikka pidin töö juurde lohisema, sest Elioni võrguühendust ei oska enam millegi tsensuurse abil kirjeldada, ÕIS tuleb aga täita hinnetega, mis tähendab ebameeldivat kohustust kenadele inimestele mitte liiga rõõmustavaid teateid saata.
Neli päeva kestnud harrastusantropoloogide seltsi väljasõiduistungi kohta jõudsime B-saniga järeldusele, et väikestes kogustes on maaelu täitsa talutav, aga meist on mõlemast parandamatud (maailma mastaabis väike)linnainimesed saanud. Tsiteerime B-sani: "Ei kujuta ette ikka, et istudki seal päevade kaupa oma konnatiigi ääres." Konni oli tiigis kõvasti, ka muust loodusest ei olnud puudust. Ärge nüüd võtke seda kui solvangut, lihtsalt igaühele oma. Ja me ei jõudnud sellisele järeldusele kohe, vaid pärast tõsiseid (enese)vaatlusi.
PS Võime mõlemad kinnitada noore teadlase Ekspressis avaldatud järeldusi, et Laua viin on tulnud selleks, et jääda, ja kõik purki ja väikestesse pudelitesse pandud lögad lihtsalt ei huvita tõsist napsimeest - lõunaeestilise joomisrituaali prototüüp paistab olevat tops viina ja tops mahla, kummastki lonksuke, ad nauseam. (See nüüd polnud enesevaatluse põhjal tehtud järeldus.)

Kõik räägivad, et sotsiaalmeedias pole mõtet laamendada, kui promill sees, aga ööpäeva sees on olnud ootamatuid üllatusi Kanepi vallas, mis puutub rahvusvahelist koostööd ja mõistmist (kes oleks võinud arvata, et ma tõlgin soome keelest rahvusvahelisi lepinguid eesti keelde?), homme tuleb huvitav päev. Palju õnne mulle kõigi poolt, ja teile kõigile head võidupüha.

Päeva tsitaat ajakirjandusest.

Vaikuse Koosolek seob eksperimentaalmuusikat regilauludega. Regilaule Anna Hintsi suust saavad kuulata novembris ka kitsed ühes külas Portugalis. «Selles väikeses külas on kitsi rohkem kui inimesi. Ma kavatsen kitsedele laulda ja eesti tüvitekste lugeda. Mind huvitab, kas meil tekib suhtlemine, arusaamine.»

UK-s langetati kohtuotsus, mis ütleb, et blogijatel ei tarvitse õnnestuda kohtu abiga igal juhul anonüümsuse säilitamist nõuda. Politseinik, kes oli väga populaarset blogi pidanud, oli sellesse nii palju jälgi jätnud, et üks Times'i ajakirjanik tegi ta isiku kindlaks. Ma olin seda blogi ka paar korda lugenud, sest mees sai auhinna hiljuti, seal oli päris läbipaistvaid juhtumikirjeldusi tõesti ja nagu nüüd selgus, ka uurimise käigus ilmnenud detaile, mida enne polnud avalikustatud, aga mis näiteks kohtuotsust oleks võinud kallutada, kui oleks teatavaks saanud. Kohtuniku otsus on põhimõtteliselt see, et kui kellelgi on õnnestunud anonüümse blogija identiteet kindlaks teha, ei saa teda takistada seda avalikustamast lihtsalt sellepärast, et too seda ei taha.
"In the first case dealing with the privacy of internet bloggers, the judge ruled that Mr Horton had no “reasonable expectation” to anonymity because “blogging is essentially a public rather than a private activity”."
Reguleerimata valdkond, eks siit tuleb kohtu-uudiseid ilmselt veel.

Oleks mult keegi eelmise reede-laupäeva paiku head nimepaari kaksikute jaoks küsinud, ma oleks mõtlemata vastanud Hälin ja Raev. Nüüd on nagu natuke leebem olek.
Eks ma ise kaldusin rohkem hälina poole. Võtkem järjekorras.

Teisipäeval ei pääsenud bussis paraku põgenema meelevigase tuttava eest, kes rääkis, et mustlased panevad talle suhkrusse narkootikume. Lisaks tahtis ta minuga tööle kaasa tulla. Õnneks sain talle tõtt rääkida, et ma sõidan kohe ära naabermaakonna pealinna, sest seal on seminar.

Õnn oli üürike. Autos oli küte sees, ma ei julgenud kõvemini hingatagi, rääkimisest rääkimata, sest kohe võttis higiseks. Autoomanikul oli jope seljas ja kõvasti kinni, aga ega Viljandisse ei ole ju pikk maa, kannatab ära. Natuke häiris ka see, et ta rääkides žestikuleeris ja auto kasutas kohe juhust, et uute huvitavate kraavide (teeparandusraha paistab olevat) poole tüürida.

Seminari ruumis oli kliimaseade ja wifi. Nii ma ellu jäingi. Kahe aasta tagusel üritusel endast väljunud vanainimene kordas end. Sedapuhku oli tal aga kindlameelsem vastane ja väljajookse ei toimunud. Keeleinspektsiooni pealik oli natuke nõutu, et suurema entusiastliku vastuvõtuta jäi tema tees "Eesti keelt tuleb kaitsta eestlaste endi eest". Püüdsin viisakusest tema jutu ajal sotsiaalmeediast eemale hoida, aga kui kõlas lause "Orkutitest ja Facebookidest ja veel jubedamatest asjadest", millest küll tema ja ta lapsed midagi ei tea jumala abiga, oli mul paraku võimatu seda Facebook'is tsiteerimata jätta. Ta igatahes lubas seal nendes jubedates kohtades just sellist keelt kasutada, nagu igaüks tahab. Kui aga Jürgen L oma blogi jätkuvalt reformierakonna leheküljelt linkida laseb, võib keeleseaduse "eelnõu eelnõu" ideoloogiast lähtudes talle ebatsensuursuste eest trahvi tegema hakata. Põgenesin Viljandist õhtuse bussiga, kuigi oleks võinud ka siseturismi edendada ja hotellis ööbida.

Kolmapäeval olid kaitsmised, kus ma sain teada, mida viimasel ajal siis keeleteaduseks peetakse. Sedapuhku võttis üsna nukraks see, et vana tõde "Ütle, kes on su juhendaja, ja ma ütlen, mis hinde sa saad" kehtis jälle. Õhtupoolik möödus poolitusvigu otsides.

Neljapäev oli muidu nitšekas kuni hetkeni, kui selgus, et meil on laulupeo eelkontserdi puhuks valede sõnadega noot paljundatud. See jääb igavesti lahendamata, kust selline käkk, aga sümptomaatiline on, et neid ikka juhtub viimasel ajal. Ma küll väga hästi ei saa aru, miks pidi keegi laskma Heldur Karmol üldse Martin Lipu teksti üle kirjutada - kas tõesti Reet Linnal polnud aega?

Õhtul lugesin Panto-raamatut ja otsisin üles vanad klassipildid. Oh jeesus. Viiendas klassis oli minu puhul ikka fifty-sixty, kas tütarlapsest sirgub naine või midagi muud. Lastemuusikakooli solfedžoklassi pildi peal olen pikem ja laiaõlgsem kui Mati Turi. (Õnneks enam mitte.) Siis aga hakkas rasvkude vajalikesse kohtadesse kogunema ja mõnikord paistis, et olen isegi üritanud tukka koolutada või midagi.

Neljapäeva öösel vestlesin indigolapsega msn-is muusikast ja astusin ansambli Pentagram loomingu austajate ridadesse. Mul ikka aeg-ajalt veab, kohtun maitsekate noorukitega, kes mu muusikalist silmaringi avardavad. E-musicust laadisin samal neljapäeva öösel näiteks alla Cocteau Twinsi, keda mulle omal ajal Groningenis tutvustas Alo A, sealjuures lõpuks sain teada ka selle loo lõpu, mis omal ajal kasseti lõppemise tõttu paraku puudus.

Reede oli kontserdi läbimäng, saime ka lõpuks kava teada. Nooh, olid vanad head hitid ikka välja otsitud, nagu "Mõõkade tagumine" ja "Põhjarannik" ja "Rukkirääk" ja "Kodumaine viis". Aga ei kurda, Vanemuise orkester kõlab ilusti.
Kontsert ise oli higisevõitu üritus, aga mu emale meeldis. Väljas oli umbne, taevas oli tume ja ma kõndisin kõigi oma pampudega koju, jorisedes nii palju "Black Hole Sun'i", kui sõnu jätkus. Vihma hakkas sadama, aga mul oli adrekas üleval, ei teinud vihmavarjugi lahti.

Kodus võtsin ette Kärt Hellerma "Sinise missa". Lugesin läbi. Mingi hetk olin üsna kuri, ses mõttes, et energia halamise peale kulutamise asemel võiks selle ju ometi kusagile mujale suunata. Siis hakkas tekstis väike pööre tulema, kerge eneseiroonia isegi. Mul oli KH-st seni selline mulje, et see poos "Mind ei võeta romaanikirjanikuna tõsiselt, sest ma olen ju naine" on natuke ühe Lenny Henry tegelase moodi kinnisidee (see tüüp, kes kandideerib kordeballetti ja enam-vähem ammeks, aga kui ei võeta, teatab: "I get it. It is because I is black."). Raamatu lõpuks mõtlesin aga, et tjah, utreerib küll, aga on, mida utreerida. Eesti ja eestlaste kriitika, kurjad kirjeldused kirjanduslikest vanameestest, kellest üks tema teose kohta halvasti ütleb ainult selleks, et saaks oma kõduhõngulise suu tema kõrva ligi seada ... õel, aga võimalik. Ma olen autobiograafilise elemendi liiga läbipaistva kasutamise puhul üldiselt kriitiline, eriti kui ego tagant suurt midagi muud ei paistagi ja see ego juhtumisi närvidele käib, aga selles raamatus hakkas ka midagi muud läbi kõlama. Mulle jäi aga endiselt natuke arusaamatuks see suur tung kirjutada, iga hinna eest ise kirjanik olla.

Aga nagu minuga ikka juhtub, kirjandusliku ja muusikalise üledoosi puhul emotsioneerin jubedalt üle. Kirjanikuks olemise soovi juurest jõudsin üldse soovide ja võimaluste/võimete balansi juurde, ja äkki tundus nii valusalt selge, et mu enese muusikalised ambitsioonid on täpselt sama hull näide. Ses mõttes, et nii nagu ma tahaks, ma ei suuda, ja nii nagu suudan, paraku enam ei taha. Aga see on minu isiklik mure, minu Salieri-kompleks. Õnneks on Mozarteid ka. Täna on Mezzos näiteks kl 21.30 Beethoveni klaverisonaadid Daniel Barenboimi esituses ja pärast dokfilm DB meistriklassist. Väike lohutus.

Kahest memuaaride kirjutamise põhiskeemist, "Vaata raevus tagasi" ja "Inimkond jätab naerdes minevikuga hüvasti", on mu klassivend Erik Panto-raamatu tegemisel õnneks teist eelistanud. Selleks ajaks, kui Tartu 7. keskkoolis kõvasti rokkima hakati, olin mina juba erikooli eriklassi läinud, et "paremat haridust saada". Nii ma lugesingi täna päris teadusliku huviga, misasja need tüübid siis õigupoolest seal ajasid. Einoh, väga diipi asja ilmselt, aga seda kirjeldatakse siiski õnneks kerge irooniaga "pretensioonide alusetusest" aru saades. Erikus on vist päris palju sellist head lastetuba, mis ei lase kellegi kohta midagi üdini kurja öelda. Niipalju, kui mäletan, oli ta siis, kui ta meie klassi jõudis, üldse hea laps, meie seevastu (väheste eranditega) agressiivsed enamasti Karlova proled. Kuna ta isa oskas prantsuse keeles kõrgemat matemaatikat õpetada, tuuritasid nad järjekindlalt Mustal Mandril ja selle ümber, nii saabuski Erik meile vist viiendasse klassi ja vist Alzeeriast. Kui järgmisel aastal alustati ka inglise keele õpetust, hääldas ta seda igatahes ähmase prantsuse aktsendiga. Erikul ja tema pinginaabril Albertil olid ka meie kooli esimesed siilisoengud ja neid käidi vahetunnil vaatamas ja mõnitamas. Kitarrist Andres käis samuti meie klassis ja oli eriti paha poiss. Tema erilise muusikaandega ei viitsinud või ei osanud keegi tegelda või kas sellest keegi niiväga teadlikki oli. Neljandas klassis tegi klassijuhataja sellise triki, et laskis kõigil oma nime paberi ülaotsa kirjutada ja siis teised kirjutasid, mis nad sinust arvavad. Andres kirjutas mulle "minu musi" ja ma kaebasin õpetajale ära. (Keegi kirjutas ka "Nendega, kes halvemini õpivad, tal ei kõlbagi läbi käia". Häh, mitte õppimises pole küsimus, lihtsalt te olete kõik ju lollimad kui mina, leidsin ma tollal solvunult.)
Erikut nägin viimati 2004. aasta laulupeol, kus ta teatas, et nii suur soov oli peole tulla, et tegi asutuses oma koori. Erik on niisiis metoodiline tegutseja, nagu ka lugedes selgus.
On üks asi, mis mind muidu selle rõõmsa jutu juures siiski nukraks tegi. Selles raamatus on mu klassivend Riho, kes esines ajaleheveergudel viimati loetelus "Eesti läbi aegade ohvriterohkemad liiklusõnnetused", ja muusikakoolikaaslane Jaanus, kes oli viimati lehes pildil allkirjaga "Puiestee tänavalt leitud tundmatu, vägivalla tundemärkidega mehe surnukeha". Erik tõi nad kriminaalkroonikast jälle natukeseks tavaliste inimeste sekka tagasi. Aga elavate kirjast on nad endiselt kustutatud.

Peks, pettus ja gaasipüstoliga ähvardamine määrasid nooruki viieks kuuks vanglatoidule (PM)
Homme, kui ma ennast hälinast ja raevust kogunud olen, kirjutan ma teile, lugupeetud ajakirjanikud, mis uuel keeleseaduse "eelnõu eelnõul" teie jaoks varuks on. Vanglatoit ei ole välistatud.

Trikster sai siis europarlamenti, ja palju õnne talle, viieks aastaks jälle kindel leib majas ja Belgia õlu pealekauba. Ma mõtlesin selle 10% eestlaste otsuse valgel õige kaua, miks see mind pisut häirib. Protest, jah, olgu. Europarlamendi valimised pole ju ka teab mis maailmarevolutsioonilise tähtsusega üritus, mängigem siis pealegi. Aga vaadake palun ka, mis on triksteri ülesanne - luua kaos, millest midagi uut kujuneks. Siin jään ma kahtlema. Massid löödi liikvele, aga mis edasi saab? Gerald Durrell kirjeldas oma venda Larryt kui tüüpi, kes kõik ärevusse ajas ja siis vagura kassipojana kerra tõmbas ja ilmsüütul ilmel loodud segadust nautis. Sama siin ju.
Ja veel. Kampaania võis ju tõesti 40 000 krooni maksta, aga sotsiaalne kapital, mille ta häältena otsustas just praegu välja võtta (cashed in, oleks ameeriklased öelnud), oli absoluutselt teises mastaabis. Võtame näiteks nende telesaadete tootmiskulud, kus ta on populaarsust kogunud. Võtame ka nimemaagia ja pereliinid ja tõesti, puhta meelelahutusväärtuse, mida olen kunagi kogenud, kui sattusin k-erakonna korraldatud üritusele Toompeal, kus IT taas mikrofoni kaaperdada üritas ja esineja seljataga nägusid tegi. Ma arvan, et vaatamata sellele, et IT vana nemesis ka Brüsselisse tüürib, hakkab tal seal lihtsalt paduigav.
Ma hindan seda üritust pigem täitsa õnnestunud kunstiprojektiks. Veneetsiasse tuleks IT saata, mitte Brüsselisse.

Eesti keele arendamise strateegia elluviimise seire alustekstist leidsin lõpuks ometi, kuidas kirjandit hinnatakse.

"Eksamitöö – millele on traditsiooni järgi omistatud ka õpilaste küpsuse hindamise funktsioon – ülesanded (st kirjandi teemad) valitakse 10 ainevaldkonna hulgast: 1. Eesti ja eestlased. 2. Eetika, moraal, religioon. 3. Haridus. 4. Inimene ja inimsuhted. 5. Inimene ja ühiskond: sotsiaalpoliitika, majandus, ajalugu jm. 6. Keskkond, loodushoid. 7. Kultuur: keel, kirjandus, kujutav kunst, muusika, arhitektuur, teadus jm. 8. Meedia. 9. Rahvusvahelised suhted: ajalugu ja tänapäev. 10. Sport, harrastused, vaba aeg. Ühte nimetatud valdkonda kuuluvat 600–800 sõna pikkust teksti hinnatakse 12 kriteeriumist lähtudes: 1) kirjandi teemakohasus, teema avatus, 2) probleemi(de) esitamine ja analüüs, 3) põhjendamis- ja järeldamisoskus, 4) oskus kasutada teadmisi ning esitada teemakohaseid näiteid, 5) teksti üldistusjõud, 6) teksti isikupära, 7) teksti ülesehitus, 8) teksti sidusus, 9) lausestuse selgus ja loogilisus, 10) sõnavara ja stiil, 11) õigekeelsus ja interpunktsioon, 12) töö välimus.
Hinde (0 – 100 punkti) kujundamisel moodustab sisu 45%, õigekiri 35%, sõnavara ja stiil 15% ja töö ülesehitus 5%. Koguhindest, mis sisaldab hinnangut kõigile 12 aspektile, lähtuvad kõrgkoolid kõikide erialade sisseastujate eesti keele oskuse arvestamisel ning pingereastamisel. Gümnaasiumi riigieksamitöö sooritajate arv ja keskmine hinne aastail 2006–2008 on järgmised: 2006 – 9961, 55,7; 2007 – 10224, 56,5; 2008 – 10154, 55,7. Rahuldava/mitterahuldava piiriks on 20 punkti; 2007. a sai mitterahuldava hinde 4,3% õpilastest, 2008. a 292 õpilast (2,9%)."

Pool hindest on sisu ja ülesehituse eest. Mis aine tundides sisu õpetatakse?

Mõtlen siin parasjagu inglise keele peale.
Et Elion, see movies, see sõna tuleb ju fraasist moving pictures, millest esimene osa tähendab 'liikuvaid'. Kuidas selle kontseptsiooni küll kuidagi praktikasse saaks rakendatud, nii et ei oleks puäntillismi näiteid keset filmi?
Veel ma siin mõtlesin taimetoitlaste loosungit, et "Meat is murder". Lähemalt järele mõeldes, kui need taimetoitlased nüüd piimatooteid siiski tunnistavad, siis kas pole nii, et "Milk is sexual exploitation"? Seda küsib inimene, kellele viis sorti Valio juustu koju tulid, nii et kõneleb silmakirjalikkus.
PS Ja minus kõneleb ka see inimene, kelle blogipost suuresti kaduma läks, sest internet kadus.

Vähemusvalitsus võiks ikka pärisvähemustest koosneda. Teisest küljest, poliitikud muidugi seda ongi, erikohtlemine jne.

Kui leiate, et teil on kodus kitsas, võtke keegi mõneks ajaks enda juurde ja imestage pärast tema lahkumist, kui palju ruumi ikka tegelikult on. Nüüd, kus vahetus-chica on jälle esiisade maal, on temast aga paraku jäänud kilekottide kaupa träni, millega Tijuanas pole suurt peale hakata, nagu villased sukkpüksid ja arusaamatust materjalist termopesulaadsed sviitrid + midagi, mida pidasime pooleks põhjapõdraks, aga mis osutus kunstkarusnahast vestiks, samuti teekannusoojendajakujuline (meenutagem Frida Kahlot) seelik, mida kasutati Mehhikot tutvustavas etteastes. Hüvastijätupeol selgus, et integratsiooniratas oli veerenud vurinaga ja eelmise pere pesamuna (tüdruk) ropendas hispaania keeles nagu vana mees. Eh, pole ikka paremat kultuuridevahelisest kommunikatsioonist, millega olen siis nüüd juba üle kahe nädala eri moel tegelnud. Ühtlasi loodan, et ei rohtu minu rada eesti kirjanduse juurde, mille taas avastasin.