Because god is a dj
Ja folgi kolmandal päeval, kui näppepillide pirin üle maa oli kandunud ja hulga linnaelanikke juba marru ajanud, põgenes salgake neid Võrtsjärve äärde, kus kaks meest ja kaks naist rändmoosekantide gildist neid elektri abil kõvasti lõbustasid ja nendega võistlusmänge läbi viisid ning neile tantsumuusikat esitasid.
Kuid kell üks rauges ka nende ramm ja linnaelanikke ümbritses pahaendeline vaikus. "Issand küll," kisendasid nad, "mida peame me selles mahajäetud paigas nüüd tegema? Kuidas küll jõuaks meieni jälle taevalikud süntesaatorihelid?"
Ja jumal kuulis nende palvet ja ilmus nende sekka DJ kujul.
"Mul on siin ambienti, linnulaulu ja lainete loksumist," pakkus ta.
"Pohlad selle ambiendiga, kas sul Mati Nuudet on?" küsisid inimesed.
Ja jumal ohkas ja mängis neile eesti hitte ja kõik olid üliväga rõõmsad ja tänasid teda, et ta oli nad kohutava vaikuse küüsist päästnud. Ja jumal oli endaga enam-vähem rahul.
Kuni ta nägi enda ees Mallet, kes oli koos Otiga suhkrutükivõistluse võitnud ja arvanud, et sellest kujuneb midagi, aga Ott oli mingi teise tibiga kusagil põõsastes, nii et Malle oli õige sünges meeleolus. "Kes sa siuke oled?" küsis ta jumalalt mõnevõrra väljakutsuvalt. Jumal arvas, et pole mõtet varjata, ja ütles, kes ta on, kuid Malle ei suutnud seda kuidagi uskuda. "Mis mõttes?" küsis ta, ja jumal pidi vastu tahtmist tunnistama, et ei osanud kohe täpselt öeldagi. Ta haaras tähendamissõnade järele: "No kas pole siis minu hääl kaelakee hääl ja su kingitus pole ma?"
"Ei, absoluutselt," ütles Malle. "Aga ma tahaksin mingit selgemat kinnitust, kas tead. Jutumehed on kõik kõvad, aga siin sees" ta koputas topsi hoidva käega laias laastus südame kohale, nii et natuke siidrit pluusi peale loksus, "ei kaja midagi vastu."
Jumal jäi mõttesse. "Okei, teeme nii, et ma nüüd mängin natuke lugude algusi ja sina ütled, kui midagi... kajab."
Ja jumal proovis vähemalt kümne looga, nii et teised juba rahutuks muutusid, kuid Malle ei teinud teist nägugi. Kuni...
"Oot, pane see eelmine?"
"Mis, "Seitseteist" või?"
"Jah."
Ja jumal tegi, kuis kästud. Ja Malle, kes küll pigem kaks kuni kolm korda seitseteistkümmend aastat ilma peal oli elanud, tantsis kui meeletu ja raputas jumala poole käsi ja kiitis teda, sest tema hingekeeli oli helistatud ja tema oli valgust näinud: "Jess! Jess!" Ka teised kinnitasid oma usku metsikute hüüete ja üles-alla hüplemisega.
Aga jumal juba teadis ja kostis vastu: "Veel enne kui "Seitseteist" kolmandat korda tuleb, hülgate mu kõik."

Noh, mitte päris. Kolm korda tuli ikka ära. Ja ma olin oma ihukõrvaga selle tunnistajaks, olgugi et 500 meetri kaugusel teises turismitalus.

Mul oli juba varasuve poole selline mõte, et peaks korraldama väikseid isiklikke tänupühi. Siis tegid mu meele härdaks inimesed, kes aedadesse ikka veel vana kooli lilli ja põõsaid istutavad, et kõigil ilus vaadata ja hea nuusutada oleks. Täna tuli see jälle meelde. Niisiis, tänan kõiki pärnaistutajaid. Oma üha imelikuma trajektooriga jalutuskäikude käigus satun ikka mõnest puust mööduma, mis veel õitseb. Imeline.
Jalutamise koha pealt on aga asi tõesti imelik; kui ei teaks, et mul juhiluba ei ole ega ilmselt ka tule, võiks mind kahtlustada taksojuhiks hakkamise kavatsustes. Päriselt ka, ma olen sel aastal käinud niisugustes Tartu kohtades, kuhu eelmised n-kümmend aastat kuidagi asja ei olnud. Tõsi, Siili tänavat ilmselt n-kümmend aastat tagasi võib-olla polnud ka. Selle tänavanimega seoses on mul muidugi üks oma kiiks. Kunagi kirjutas Mihkel Mutt, et tänavanimedes on ju süsteem, et kunagi ei ristu Muti ja Belinski või Siili ja Schopenhaueri. Okei, minu kunagises eksiililinnas Greifswaldis olid üsna lähestikku Kala, Lehma ja Johann Sebastian Bachi tänavad, aga tõesti, nad ei ristunud. Sellepärast ma tahakski, et mul oleks miljon miljonit, nii et ma saaks Tarmeko krundi üles osta, tänava rajada ja sellele uhkelt Schopenhaueri nimeks panna.

Autorite ja toimetajate sõja rindeteateid Inglismaalt.
Giles Coreni arvustusi ma loen ja olen teadlik tema laiast sõnavarast. Kui aga kaks korda on tema arvustustes artiklitega jamatud, piirdub ta mõnevõrra väiksema valikuga...

Vanad asjad on ikka palju huvitavamad kui uued. Näiteks vana kaubamaja peidab endas täitsa uskumatuid üllatusi. Vara realiseerimiskeskus, mis on niikuinii üks mu lemmikäriettevõtteid üldse, on ju niikuinii kuulus jaburate kaubaartiklite poolest (selles filiaalis, mis maha lõhuti, oli näiteks keraamiline gospelkoor kui kodukaunistus), aga täna mul ikka suu kinni ei läinudki. Okei, 1984. aasta Hollandi teedekaart - no miks mitte, hea tapeedi alla kleepida või midagi. Aga võtkem lihtsad vihikud. Ma oletan, et tegu on Tai toodanguga, piltidel olevate inimeste silmakuju järgi oletades, aga seda tähestikku ma ei tunne, millega jutt laadis "Kohila paberivabrik, jooneline vihik" kirja pandud on. Küll aga on kaasi kaunistatud paari ingliskeelse lausega: "The globalisation of marketing opportunities is involving business organisations in a fundamental restructuring process which is creating exponential growth for the communications industry." Või "On the other end of the spectrum, Velazquez, Dali and Sorolla used brushes made with extravagantly long handles so they could see their paintings at a distance while working on them. Extra-long handles are available from a few European manufacturers." Lisaks veel korrutustabel, NB! 12ni välja, ja nagu öeldud, noorte (musta)sõstrasilmsete inimeste reidikaid.Imeline.
Tõsisemalt rääkides on vanas kaubamajas ka plaadipood, kus on vanu klassikasalvestusi maailmanimedelt. Eile öösel nägin Mezzost jälle Barenboimi, veendusin jälle, et ta on geenius, ja täna läksin plaadipoodi ja ostsin igasuguseid asju tema esituses. Väga tore, nagu Euroopas juba.

Ei tea, ei tea.
Kuidagi ei tule tõlkimise vaim peale, piinlik juba kirjastuse ees. Või noh, tuleb, aga mitte selle raamatu tõlkimise. See-eest panin koju jalutades saksa keelde ümber teate küll mis loo refrääni:
Er aber sieht mich nicht, absolut nicht.
Er aber will mich nicht, absolut nicht.
Aber er ruft mich nicht an, absolut nicht.
Und ich muss erst nicht sagen, dass er schickt kein SMS, absolut nicht...
Na-na (usw)
was für ein Leben ist das?
Laulda Nena (mitte nina-, või no kui, siis Nina Hageni) häälega.

Fondüü, niisiis. Igal helveetslasel on mingi oma lugu rääkida, kuidas ükskord, kui oli otsustav hetk, läks fondüü tuksi ja suguvõsad lasknud üksteist vibuga maha või midagi. Ma sellepärast pisut imestan, et ikka veel olevat kombeks tulevasel abikaasal juustusulatuskunsti demonstreerida lasta, aga ehk on nüüd draamad sublimeeritud rahvapärasteks lugudeks "Fondüüpaanika ehk ämmad-äiad oioioi". Aga igatahes on meelerahu juustu termilisel töötlemisel erakordselt oluline, nagu iga tõeliselt meisterliku soorituse puhul, ja ma arvan, et vähemalt fondüü puhul aitab kaasa, kui minna loodusesse või vähemalt lehmade lähedusse, sest nende kellahelin hakkas minu jaoks üha enam kõlama Arvo Pärdi tintinnabuli stiili esimeste katsetustena. Või siis indoneesia gamelanimuusikana, aga ega nimetuses vahet olegi, peaasi on hoida juust pidevas liikumises, tehes selles lõpmatult lõpmatuse märki ehk külili kaheksat. See nagu meenutaks aga juba rohkem taod või kus see oligi, et voolab sundimatult? (Mul on igatahes tunne, et kui puhkus veel jätkub, vaatan ma sügisel kõigile siniste silmadega lahkelt otsa ja suhtlen mõistukõneliste lausetega, ikka väga tihkelt tuleb seda enesessevaatamist ja kulgemist ja loodusega üheks saamist jne.)
Autode ja omanike suhtest polegi suurt midagi rääkida. Kui öeldi, et Fribourgi linna sõidetakse käepäraste autodega, vaatasin platsil ringi. Prantslastel olid mõistagi Prantsuse autod. Sloveeni arstidel Volvod (boring, but safe). Ja veel oli üks tundmatu Subaru. Loomulikult valisin viimase, sest sel oli CH-märk ja kuna oli ju vaja mäest üles-alla sõita, siis küll kohalikud juba paremini teavad, millega. Õige valik oli, sest auto omanik oligi a) kõige parema inglise keelega kõigi pr-keelsete seas, sest ta oli pikalt USAs töötanud, b) ettekujutusega, et linnaekskursioon tähendab poolt aega jalutamist ja poolt aega õllejoomist maalilise vaatega paigas, sealjuures marsruut oli pikkuse ja vaatamisväärsuste tiheduse poolest erakordselt hästi tasakaalus, c) üldse väga lahe inimene. Järgmisel päeval osutus ta külakohast naasmisel ka isemõtlejaks ega sõitnud teiste autode sabas, vaid valis teise tee. Tulemus? Nägime metskitsekarju, mida vist söögiks kasvatati mingis koplis, ja jõudsime kõigist varem kodukülla tagasi. Igapäevaelus tegeleb Pierre sellega. Kui ma oleks seda varem teadnud, poleks ma julgenud temaga rääkimagi hakata ja oleks paljust ilma jäänud. Väliste tunnusmärkide järgi otsustamine andis hoopis parema tulemuse.

Alors, jätkame, ja Genfi konventsioonist, sest see on lihtsam. Nagu ehk teate, asub Genfis ÜRO igasuguseid esindusi ja minul on selline tunne, et uus konventsioon ütleb, et igal hetkel peab tänaval näha olema vähemalt kaht iga liikmesriigi kodanikku. Kui on suurem riik, võib ka rohkem olla. Vee lõhna tundvate kaamelite järjekindlusega liikusime nii Genfis kui Morges'is kiiresti järvekaldale ja vahtisime inimesi, olles nii ere näide kairos-turismist. (Tõsi, Genfis vaatasime ka maanduvaid lennukeid, kui pimedaks läks. Väga tore oli, nagu mingi vana kooli arvutimäng - värvilised täpid liiguvad tumedal taustal, õnneks üks täpp teisele kunagi järele ei jõudnud. No ja seda igatsust poola torumehe järele vaatasime ka, mida vist sümboliseerib Jet d' eau keset järve, aga lennukite vahtimisega ei pannud tähelegi, millal ta kohale jõudis ja vee kinni keeras.) Alguses ma arvasin, et esindus käib kuidagi ENE tabeli "Maailma rassid" järgi, aga inuitte ja maoorisid ei paistnud, järelikult oli arvestus riigipõhine. Jälgisime ka kebabipoes islaminoorte arglikku flirti - lauatäis rätistatud tüdrukuid heitis üle kokakoolapudelite väljakutsuvaid pilke letitaguste poiste poole ja julgemad pildusid ka juba lauseid "What about those fries then?" (olid jah ingliskeelsed).
Jah, aga ikkagi "What about this kairos-thingie?". Novat, ürituse esimene ettekanne teemal "Nothing is real: in search of the Hermes archetype" oli minu lemmikult. Sürrealistide, navaho müütide triksteri koioti, alateadvuse ja biitlite "Strawberry Fieldiga" jooksutati kohalviibinud enamasti äritaustaga prantslastel juhe nii kiiresti kokku, et ma ise poleks paremini osanud. Meistrit töötamas näha oli tõeline rõõm. Aga kairose ja kronose kohta tõi David ronginäite, kuidas kronose sunnil läbi elu kihutavad inimesed on süvenenud oma arvutitesse ja ajakirjadesse ega pane tähele, mis akna taga toimub. Aga kui rong mingil põhjusel peatub, tulevad inimesed välja, nuusutavad rohtu, näevad putukaid ja saavad neilt hammustada vms. Samas on kairos-hetked vajalikud, sest siis on juhusel võimalus tegutseda. Ajakangas (III välde) on rebend, millest saab läbi teistesse võimalustesse või muud sellist. Mina isiklikult olen kairos-turistina sündinud, sest aelen igal võimalikul juhul niisama ümber ega kiirusta kuhugi. See selleks. Ja see ka selleks, et juhuslikult oli meie selle aasta suurvorm "Carmina Burana", kus räägitakse õnnest, juhusest etc.
Aga triksteri teema oli huvitaval kombel ka väga põhjalikult üleval (jah, ma juba võtsin Hasso Krulli käsitluse raamatukogust) ja ma kahtlustan, et David on selle rolli endale ise võtnud, sest ta kaaperdas ka ülejäänud ettekanded ja esitas autoriteetsel analüütikuhäälel lõplikke tõdesid, rääkides vastu oma põhiväitele, et nothing is real ja there is no spoon. No kõik ikka selleks, et kreatiivset kaost tekitada.
Aga tal oli triksterluses võistleja. Ja mis kõige veidram, samuti psühhoanalüütik. Ma olin tükk aega veendunud, et tegu oli tegelikult näitlejaga, aga guugeldamine näitas, et sellenimeline mees on tõesti olemas ja Pariisi 7. ülikoolis kraadi kaitsnud. Niisiis, James, international man of mystery. Vaatamata eesnimele oli Žaamesel õnnestunud suur osa Prantsuse haridussüsteemist läbida sõnagi inglise keelt omandamata. Või ta siis teeskles tõesti väga hästi. Niisiis hakati vaikselt, kuid kindlalt kõike ingliskeelset prantsuse keelde tõlkima. Paari päeva pärast oli olukord vastupidine, ainult et mitte kõik prantsuskeelne ei saanud i-keelseks. (Vahepeal oli tõlkija juba sellises segaduses, et tõlkis prantsuse keelt prantsuse keelde.) Ž ise oli väga stiilne mees, kui vene uusrikaste väljanägemist stiiliks nimetada. Kaks esimest päeva ei lahkunud ta läikivast helepruunist ülikonnast ka mitte palaval jalutuskäigul mesilaste ja viljapuude juurde. Ž juuksed olid alustanud teekonda maa suunas ja teinud väikse peatuse sellel rinnakuosal, mis alati lahtise triiksärgi kaelusest välja paistis. Seal oli ka jämeda kuldketi otsas medaljon, minu arust sodiaagimärgiga, aga ma ei heitnud sinna dekolteesse niiväga sügavaid pilke. Kui üritused mõnevõrra enam looduspõhiseks muutusid, kadus ka ülikond, mitte aga pruunid pika ninaga samsskingad. Ž esinemise tipphetk saabus kunstitunni järel, kui igaüks pidi oma valminud pilti näitama ja seletama. Pildil oli üsna ühemõtteliselt kujutatud looma tagumik, mida kunsti juhendaja ekslikult sea omaks pidas, sest olgem ausad, värv oli roosa. Ž seletuste käigus hakkasid esimesed prantslased naerust lämbuma - o-la-la, la derriere d'une vache, tres jolie. Mittefrankofoonne minoriteet vaatas kivistunud näoga, küsides endalt ja üksteiselt, kus nali on. Noh, ega olndki. Seletus oli, et pärast missat oli sügavais, samas ülevais mõtteis Ž alustanud tagasiteed orus asuvast kloostrist mäeveerule. Ja kui tema oma pilgu lõpuks tõstis, vaatas talle vastu teadagi mis. Nii sai alguse obsessioon. Igal võimalikul juhul tahtis Ž nüüd ka mõne lehma nägu näha ja pildile saada. Sealjuures hakkasid kronose ja kairose liinid jälle segunema, sest autosõidul külakohast teise sundis ta sobivat modelli nähes autojuhti peatuma, et hetke tabada, aga ikka ebaõnnestunult. Nii valas Ž frustratsiooni välja värvides. Ahh. Diip.
Järgmises osas the zen of fondue-making ja mida ütleb auto omaniku kohta.

Ei, la Suisse romande (ma ei suuda jälle kuidagi seda katusega s-i tekitada) on ilus linn.
Iroonia on muidugi selles, et tegelikult olin rohkem maal, põllumajanduskooli ruumides toimunud üritusel. Ma ei hakka üritusest rääkima, sest noh, eks ta ole omajagu obskuurne ettevõtmine ja pealegi ka natuke seda tüüpi, et kui öeldakse "Teeme nüüd ühe suure energiaringi", siis paraku mõeldakse seda tõsiselt.
Aga mul olid mõned täitsa ekstraordinaarsed kogemused seal. Näiteks käisin kl 7 kloostrikirikus missal. Sealjuures, lauldud missal. Kui mul poleks observeerimisega nii palju tegemist olnud, oleks see kindlasti olnud väga hea võimalus kontempleerida. (Vabandage võõrsõnaohtrust, päevad möödusid prantsuse keele kümbluse käes, mida sporaadiliselt inglise keelde tõlgiti, kõige väiksema jõupingutusega tulevad praegu rahvusvahelised tüved.)Laupäeva hommikul lubati natuke kloostrit ka vaadata, sealjuures oli meiega ringi jalutanud ja küsimustele vastanud PR-munk nii roosapõsine ja sinisilmne, et ma kujutan ette, kuidas pärast kloostrikülastust mõnes koolitüdrukute rühmas väike, kuid otsustav osa kirjutab päevikusse: "Ma lähen tagasi ja räägin temaga ja ta armub minusse ära ja siis me põgeneme ära ja hakkame koos elama." Ma ei oleks nii kindel. Kahjuks ei saanud ma kogu muusikalise poole kohta küsimusi esitada, sest ülejäänutel olid väga igavikulised teemad hinge peal. Aga vähemalt oli kloostripoes üks CD kohalike munkade lauldud missa ja vespritega, mis osutus öösel kuulates väga hurmavaks ja rahustavaks, et mitte öelda unerohuks. Lisaks ostis B-san, kes on alati julgemate suveniiriideedega kui mina, kloostris küpsetatud kilose leiva (õigemini saia), mis nägi välja nagu lahmakas liivakivi ja levitas head lõhna kogu kodutee vältel.
Also ja.
Kui teile helveetslased ütlevad, et päh, see on väike jalutuskäik, tund-poolteist, üldse mitte raske, siis ärge uskuge. Ausalt. Väikse jalutuskäigu alguse ja lõpu vahel on 500 meetrit tõusu. Et asja huvitavamaks teha, ajastati see nii, et ärgata tuli kell pool kolm, kell neli kukuti kütma taskulampide valgel ja väledamad jõudsid üleval juba rahutuks muutuda, et millal siis palun päike tõuseb siin kandis, kui mina kusagil poole peal mõtlesin, et alla minna oleks ka nagu nõme, aga üles (paus) minna (paus) lihtsalt (paus) ei (paus) jõua (paus, pikem, kuni pulsi jälle letaalsevõitu sageduselt tagasi saab). Tipus oli muidugi väga uhke olla küll. Nagu Priit Pärna "Kilplaste" versioonis öeldakse: "Palju huvitavat nägi lehm pilve piirilt" (lehmad olid siiski meist natuke allpool, aga ainult sellepärast, et tahtsid, mitte sellepärast, et poleks saanud või midagi). Siis kõndisime laugemat teed mööda alla tagasi, et kl kaheksa einestada ühes minu elu seni opakamas söögikohas. Kujutage ette, kuidas te lähete uksest sisse, ees on kitsas koridor, mille lõpus on trepp, üks uks vasakul, üks uks paremal. Avad ühe neist, satud kohvikusse, avad teise, satud vastamisi lehmaga. Nii oligi. Trepp viis katuse alla, kus hoiti heina. Suurem osa majast oligi põhimõtteliselt laut, aga oli ka väike juustukoda, kus mornid mehed kõrvalruumi sigade ruigamise saatel valmistasid sedasama kohupiima ja juustu, mida meile siis serveeriti. Euroliidu hügieeninormid? Mis need veel on, küsivad kohalikud, sõnnikuste kummikutega toiduvalmistamise ruumi sisse trampides.
Aga juust oli muidugi hea, see oli ju Gruyere-country lõppude lõpuks.
Järgmises osas kronos-turism versus kairos-turism ja mis täpselt ikka on Genfi konventsioon.

Üleriigiline alkopiirang hakkab kehtima 14. juulil
Bastille'd mäletate? Ma ei oska seda prantsuse keeles öelda, aga tahaks. Nagu paljut muudki. Raamat "Merde actually" hakkab läbi saama, peaks need roppused märkmikku kirjutama ja ära õppima, mis seal lahkesti koos kontekstiga ära seletatakse. Aga eks ole emakeeleski veel avastamist küllalt. Ükspäev sattusime teate peale, et kusagil tegutseb SPA koguduse koor. Läks tükk aega, enne kui taipasin, et ei, kehakultust ei ole ikka vist veel ametlikuks religiooniks kuulutatud ("ohverdame nüüd natuke oma füüsilise heaolu altarile"), vaid tegu on seitsmenda päeva adventistidega. Siit tegelikult tuleneb ju kohe uus mõistatus: mis nad ülejäänud kuuel päeval teevad?
Aah, uinunud mõistus jne. Tsiteerides msn-i allikaid: vakashun. I haz it. Ilmselt on st, sest puhkusepalk laekus. Loen nüüd interneti läbi ja söön külmutuskapi tühjaks, nii et 2002. aasta moosi ka enam ei jää.

Ma kohe ei oskagi öelda, kas naljakas või õudne, aga no igal juhul märkimisväärne lugu Daily Mailist.
Inglise keele (kui emakeele) GCSE-eksamil oli ühe õpilase ainus panus "F*** off". Ja ta sai selle eest mingi hinde isegi, põhjendusega: 'It would be wicked to give it zero,' he [eksamineerija] said, 'because it does show some very basic skills we are looking for - like conveying some meaning and some spelling. It's better than someone that doesn't write anything at all. It shows more skills than somebody who leaves the page blank.'

"Meie oleme valmis sekkuma aktiivsemalt rahvusvaheliste muusikateatrite konkurentsi, aga hetke indikatsioon, et järgmisel aastal on kärbe 10 protsenti ja mingid numbrid liiguvad, et 2010. aastal 16 protsenti ja 2011. aastal 6,5 protsenti, paiskab Estonia teatri 90ndate aastate algusesse tagasi."

Rahvusooperi peadirektori hinnangul käib Eesti poliitilisele tahtele üle jõu tunda ära rahvuslikult olulisi institutsioone.

Eks see, et tegu oli "Suvehommiku" saate ja varajase ajaga, laseb selgitada, miks peadirektor sõnumit nii lihtsakoeliselt esitas. Sest saaks ju palju täpsemalt ja arusaadavamalt öelda, et "Momendi indikatsioon katapulteerib teatri eelmise millenniumi lõpukümnendi algusfaasi. Poliitilise tahte kognitiivne kapatsiteet natsionaalselt essentsiaalsete institutsioonide tuvastamisel on subnormaalne." Ja siis võib rahus jääda raha ootama, sest kõik on ju öeldud; kui keegi (kes/mis küll on "poliitiline tahe"?) aru ei saa, on ise... subnormaalne.

Ma selle ehutava i/Interneti-teema juurde paneksin väikse lingi, et te ei arvaks, et ma sain maal mingi mürgise putuka käest hammustada või sõin mõne aias kasvava tundmatu seene ära ja mõtlen nüüd igasuguseid asju välja. Tegelikult mõtlen küll, aga nii püha teemaga kui keelekorraldus ma ei naljata, kas teate.
Ma hoopis juurdlen parasjagu selle üle, kas minna augustis 3120 krooni eest vaatama, kas Valgevene ikka on olemas. Reisibüroost sain lehekese, kust selgub, et selle raha eest saab kaks päeva bussiga sõita ja kaks päeva-kolm ööd V-venet. Kui tahad vabaõhumuuseumis puskarit "Valgevene ainukesest legaalsest samagonniaparaadist", peab juurde maksma. Reisibüroo daam ütles, et eelkõige on V-vene väga puhas ja teiseks on kohalikud inimesed väga sõbralikud, sest eestlased pole seal veel oma mainet ära rikkunud vms. Sõbralikkus oleks muidugi teretulnud, mõtlen ma. Isegi ilma puskarita.